Tühi pudel ja kolkivad küpsised (11)

,,Küpsiste inflatsioon arvukalt tõusnud- Piima jääb aina vähemaks! Piimakriis!" lugesin ajalehest. ,,Kui piima pole, siis Mike taolised surevad nälga ja kõik koopaasukad on nõrgad kondikubud, õigemini ka konte pole!" Mõtlen ma endamisi. Mõte sellest pani mind koopalimpsi ajalehe peale puristama. ,,Nii Mike, mitu pudelit piima meil täna on?" Küsisin ma Mikelt. ,,Mm 10 pudelit, aitab küll - ei aita! Piima tagavarasid jätkub ainult viieks päevaks! vaja ruttu turuplatsile minna! Emmee!" karjusin mantlit selga toppides. Mike niheles. ,, Jaja! oota oma hommikusöögiga!" hüüdsin ma talle järgi. kuid turuplatsil ei müüdudki piima. Piimamüüad olid mõelnud nagu minagi - tuleb säästa piima. ,, Aga.. kus siis piim on?" küsisin jahmunult. ka teised kollid olid jahmunud sellest, et piima ei müüdagi. ,,Emmee!" karjusin ma veelkord ja jooksin koju. ,,Olgu, olgu täna saame veel ära elada," rahustasin ennast. Siis jooksin külmiku juurde ja haarasin kaks pudelit piima. Ühe pudeli kulistasin ise alla. Teise kallasin Mike jooginõusse. ,,Nüüd on ainult kaheksa pudelit piima alles" paanitsesin ma. ,,Meil on vaja kangelast, kes päästaks koopa!" laksasin ma endale vastu kolu ja hakkasin oma ajusid ragistama. Mike oli oma piima ära joonud ja haaras pliiatsi. Siis hakkas ta paberit otsima. Lõpuks leidis ta paberi ja kirjutas sinna paar konarliku käekirjaga sõna: ,, Meje olemmegi neddd". Muidugi ega ta õigekirja osanud. Need sõnad tulid vist sellest, et me ükskord terve nädal kooli mängisime. ,,Tead mis, ma tean nüüd kahte, kes päästavad koopa! Need oleme meie sinuga, Mike!" Mike möirgas rahulolevalt. ,,Olgu, me vajame kindlasti piima..." äkitselt kõlas meie uksel koputus. Ma tegin selle lahti. Seal seisis segaduses Kirjur,( Kirjakandja) kes lehvitas mu nina all plakatit: ,, Me vajame kangelast! 7 päeva on aega!" ,,Seda ma ju teengi!" hüüdisin ma talle ja raksatasin ukse suure pauguga kinni. ,,Nii, Mike hakkame siis pakkima. Sa oled ju suur ja tubli lendpiison. Ega´s sa vastu pole, kui ma koorma sinu peale panen?" Mike haaras sama paberi ja kritseldas sinna: ,,Jei olle". ,,Olgu nii 8 pudelit piima.., multifunktsionaalne taskunuga, kompass ja proteesid. Huh, hea, et ma ikka oma vanad head proteesid kaasa võtsin" Mike sirgeldas paberile tükk aega ,,agga brotheesi lhim? jha baper ja bliats?" ,,Täitsa õige jutt sul." Lõpuks peale mitut lahtipakkimist asusime me teele. Lõpuks väljusime me koopa piirest ja suundusime Jichingaruu metsa. See mets kubises tontidest, libahuntidest, nõidadest, poltergreistidest, kurjadest haldjatest, segastest võluritest ja poolearulistest memmedest.
Mõte sellest metsast pani mind judisema. Lõpuks kui metsa sünge vari hakkas Mike kõhu alt kaduma, maandus Mike väikese majakese kõrval ja heitis pikali. ,,MIKE! MIDA SA ENDA ARUST TEED! SELLES MAJAS VÕIB ELADA ÜKSKÕIK KES! VEA OMA SUUR PAKS KEHA NÜÜD SIIA JA LENDAME METSAST ÄRA!" karjusin ma. Mike ei teinud väljagi. Ta hakkas maja juurde minema. ,,EI!" kisasin ma ja jooksin talle järgi. Hirmuvärinaid oma kananahal tundes astusin ma sisse. Tagatoas põles tuli. Ilmselt see oligi Mike sinna meelitanud. Äkitselt ilmus uksele pika kõrendi kontuur. ,, K-k-kes s-s-s-siin r-r-ringi h-h-hulgub?" kokutas kontuur. ,, Mina tulen koopast ja otsin Mochreawi mäestikku." ,,Motsirahu mäestikku?" puterdas kogu. ,, Ah, Mike sellel tüübil on ajud pehmed. Lähme ära. Mike nõustus. Koos lendasime me üle surmavalt palava kõrbe. Lõpuks tegime hädamaandumise. ,,Oota! Vaata seda lampi!" kiljusin ma.,, Selles on kindlasti dźinn!". Ma nühkisin lampi oma pluusi servaga. Lamp hakkas roheliselt helendama. Lõpuk heljus lambist välja roheline sarvedega dźinn. ,, Ma olen siin vangis.." ,,Olnud juba 3000 aastat, sina mu vabastaja saad vastutasuks 3 soovi." Lõpetasin ma tema eest lause. ,,Täpselt." kõmises ta. ,,Olgu, esimene soov on, et kõik mu soovid täituksid". Dźinn hakkas õhus näpuga pikali kaheksat joonistama ja podises midagi tundmatus keeles. ,,Korras nüüd saad sa kogu elu soovida kõike, mida hing ihkab." ,,Suurepärane. Nüüd oled sa vaba" Dźinn hõljus minema.,, Olgu nüüd katsetame, kas see töötab!" laususin ma. Ma soovin, et me oleksime juba Mochreawi mäestikul. Mõtlesin ma. Kohe käis praks ja me olimegi mäestiku serval. Nüüd soovin ma, et Mike oskaks rääkida. ,,Mh?" Küsis Mike. See tõesti töötab! Ma soovin, et ma oskaks lennata. Kohe tõusin ma õhku. ,,Lahe! Sa oskad ka lennata!" rõõmustas Mike. ,,Jah, nüüd oskan. Otsime selle lossi ülesse" Pärast mitut tormilist tundi leidsime me sfinksi. ,, Kulla sfinks palun lase meid mööda!" anus Mike. ,,Hea meelega, aga enne pead lahendama mõistatuse." ,,Olgu" nõustusime. ,,Mis loom käib hommikul neljal jalal, päeval kahel jalal ja õhtul kolmel jalal?" ,, Inimeseloom, sündides ta roomab, suuremana hakkab ta kahel jalal kõndima ja vanas eas kõnnib ta kepiga, oma ,,kolmanda jalaga". ,,Aah! Miks tänapäeva inimesed nii targad on?" Vihastas sfinks ,, keegi ei olnud seda mõistatust lahendanud juba 5000 aastat!" ,,Ahah" nõustusin ma. Sfinksi hiiglasliku kogu tagant, hakkas paistma loss. ,,Lähme" ütles Mike. Mõne hetke pärast leidsime ennast kõndimas keset rikkust. ,,vaaaau" puterdas Mike. Pärast mitut tundi jõudsime me troonisaali. Troonil istus ümmargune küpsis, kellel peas vahukooretutt ja selle otsas väike kroon. ,,Ahoi!" tervitas ta meid sõbralikult.,, Teie tulete sealt koopast, jah?" ,,Jaa" ,,teate, meie küpsised oleme väga sõbralikud." ,,Aga miks te siis nii teete?" ,,Meie tahtsime, et Superpiim ka meile külla tuleks!" ,,No miks te siis talle ei kirjutanud?" ,,Me ei julgenud" ,,Palun anna meile piim tagasi!" ,,Olgu ja teie ja kogu koobas on elulõpuni meie sõber?" ,,Muidugi!" ,,Tooge piim siia" ütles kuningas ja niputas sõrmi. Kaks küpsist tõid ühe suure pudeli piimaga. ,,See pudel täitub iseenesest." lausus kuningas. ,,Suur aitäh! Meie koopaela#!?!#d ei unusta teid! Te olete alati teretulnud!" Lehvitasime me neile järgi. Siis soovisin ma, et me jälle kodus oleksime. Siis läksin ma koopajumala juurde ja rääkisin oma loo ära. Selle tõenduseks andsin ma talle pudeli. Koopajumal lubas, et kirjutab Superpiimale. Pärast seda läksime me Mikega koju ja järgmine nädal oli täitsa tavaline.

Autori kommentaar »