Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Organ (1)

"Ma ei tea mida teha." Seda öeldes keerles külm hingeõhk minu suu ees mõnda aega, kuni see jäljetult kadus. Ma võtsin kätega oma jalgade ümbert kinni, lootes sellest lohutust saada.
"Me mõtleme midagi välja," vastas ta, tumeda pilguga mind uurides.
Toetades oma lauba põlvede vastu, laususin enda sülle, hääl vaevu kuuldav "Ma tahan lihtsalt ära kaduda, ära lennata."
"Inimestel pole just kerge tiibu kasvatada," ütles ta muheledes, arvatavasti minu tuju tõstmiseks. Nähes kuidas minu emotsioonid jäid samaks, ohkas ta vaikselt ja pani oma sooja käe minu külmadele kätele. "Usu mind, kõik saab korda."
Selle peale ma tõstsin oma pea ja lükkasin ta käe eemale. "Ma vihkan kui kõik seda ütlevad, sest nagu näha, mitte miski ei saa kunagi korda!" Mõtlesin, et nähvasin liiga karmilt. Ta ju tahab ainult aidata. Minu suust väljus ohe, lennutades pimedas nähtavat hingeõhku tema poole.
"Ren," minu nimi helises tema huultel nii mahedalt "Sina saad ju hakkama. Sa oled neist kõigist kõige tugevam."
"Tjah, seda ma hakkan ise ka kahtlema," turtsatasin tema komplimendile. Vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, kas ta üritab minuga flirtida või mitte. Kuid praegu pole sellel tähtsust. Olukord on palju suurem, kui mingi tobe suhe. Selle mõtte peale turtsatasin endamisi uuesti, sest see ei töötaks kunagi. Ja miks ma selle peale hetkel üldse mõtlengi?
"Mida?" ta uuris mind uuesti põhjalikult, hoides kulme kortsus.
Ma vaatasin tema helesiniseid silmi ja vangutasin pead. "Pole oluline." Pöörates pilgu eemale, vaatasin puumajakesest välja tänavale. Ümberringi oli vaikne, kuid mõni lambituli vilkus, justkui hoiatades nende tulekust.
Äkitselt ta tõstis pea, kuulatades.
"Art, mis on?"
Ja nii äkitselt, kui ta oli tulnud, kadus ta uuesti. Ohkasin jällegi, tundes kõhedust kui uuesti üksi jäin. Vaatasin pilguga pingsalt ringi, otsides liikumist, kuid mu pilk ei kohtanud muud midagi kui tuules tantsivaid puuoksi. Paar sekundit läks mööda, isegi võib-olla minut ja Art ilmus tagasi. Seekord verega kaetud. Mu silmad avardusid ja minu keha jõnksatas valmis olekusse. "Mis juhtus? Kas nad on siin?"
"Kaks tükki tulid mulle kallale. Teistest pole veel märku."
Ma ei tundnud hirmu, vaid viha. Sest viha oli ainuke tunne, mis mul alles oli.


_____
Väike kõrvale kalle, sest tahtsin midagi uut proovida.

Teavita ebasobivast sissekandest!