Two broken souls 34 - Dawn is coming, open your eyes (3)

„Kõik saab korda. Ära muretse.“
Noormees hõõrus silmi ja rääkis unise häälega „Ära sa ka muretse, homme lähme ikka sinna karnevalile, aga jala…“ ta vandus korra uuesti ja turvamees ütles, et ta peab lõpetama „Aga ma pean nüüd minema. Sorry, et sind segasin, love you.“
„…tsau.“ Rohkem ei saanud Zyron midagi suust ja pani kõne ära. Ta pani telefoni kapi peale ja ohkas. „Oh seda Jaggerit küll.“



Jagger ohkas ja ta viidi oma kongi tagasi, kus istusid ka tema sõbrad. „#!?!# ma jäin lubadest ilma.“
„Mis sa põed, paar meest siin pole täisealisedki.“ Silver viipas teiste tüüpide poole.
Hommikul lasti kamp majast välja ja Jagger suundus oma tuppa. Seal lendas ta voodisse pikali ja jäi magama. Pärast mitut tundi ärkas ta üles pohmakaga ja hõõrus silmi. Toas oli juba ammu ere ning kell tundus palju olevat. Ta tõusis oma mugavast voodist ja käis pesemas ära. Pärast seda otsis ta midagi söögipoolist ja sõi. Pannes selga tumesinised teksad ja musta t-särgi, Zyron helistas talle.
„Jamh?“ ütles Jagger telefoni vastu võttes, seda enda kõrva ja õla vahel hoides ning samal ajal püksilukku kinni tõmmates.
„Hei… Kuidas enesetunne on?“
„Kerge pohmell on aga muidu on korras.“ Ta istus voodile.
„Karnevalile tahad minna üldse?“
„Ja muidugi, ma ju lubasin. Mis kell sa minna tahad?“
„Minu arust oleks praegu väga sobilik. See on kestnud juba kaks tundi… Kell on kolm.“
„Okei, ma tulen sinu juurde ja siis lähme koos.“
„Okei. Tsau.“ Tüdruk pani kõne ära.
Poiss kõndis neiu ukse taha ja koputas.
Zyron tõusis oma voodilt, kus ta hetkel istus ning läks tegi ukse lahti. Ta muigas sõbralikult ja ütles „Hei.“
„Hei.“ Poisi näost oli näha, et tal oli pohmakas ja väsinud. „Oled valmis?“ Tema silmaalused olid tavalisest natuke tumedamad.
„Sa ei pea ju tulema, kui sa ei jaksa.“ Ta uuris poisi nägu. „Aga tule praegu sisse.“ Tüdruk tegi ukse rohkem lahti.
„Ma lubasin sulle, ma ei murra oma lubadusi,“ lausus Jagger tuppa sisse astudes.
Zy läks oma arstiabi sahtli juurde ja avas selle, uurides seal olevaid tabletipurke. „Aspiriini või midagi võtsid juba?“ Ta vaatas poisi poole.
Jagger vangutas pead ja istus tüdruku voodile. „Pole vaja, mul pole midagi viga.“
„Jajah. Miks kainemajja oli vaja sattuda siis?“ Ta võttis ühe aspiriini tableti ja kapist veepudeli ning viis need poisile. „Ma näen su näost, Jagger.“
Noormees lõpuks ikkagi võttis tabletid vastu ning neelas veega alla. „Tavaliselt seal kohas mente pole.“
„Oleksid võinud ettevaatlikum olla.“ Tüdruk läks istus poisi kõrvale ja võttis ta ümbert kinni, asetades põse tema õla vastu.
Poiss vaatas tüdruku ja uuris ta nägu nii palju kui ta seda nägi. „Mis on?“
Zyron pööras enda pead natuke ja vaatas poissi alt üles. „Ma lohutan sind ja näitan, et ma olen sinu jaoks olemas.“ Ta muigas õrnalt ja jälgis ta silmi, mis olid tavalisest tumedamad.
„Aitäh, ma olen väga tänulik aga mul ei ole lohutust vaja, kõik on korras.“ Ta vaatas vaheldumisi tüdruku silmi.
„Aga ma tahan hoolitseda sinu eest. Nüüd pole sul juhilube aga mul on.“ Ta silitas pöidlaga poisi külge, mille ümber ta käsi oli. „Ja jalutades veedame rohkem aega koos… kui sa kannatada suudad mind.“
Jagger muhatas. „Ära nüüd solvu ega midagi, aga Oma autot ei lase ma kellelgi teisel juhtida,“ ta vaatas tüdrukut muigega „ja minul kannatust jagub veel kõvasti.“
„Ma ei mõelnudki sinu autot. Ma saan emalt laenata, tal kaks tükki.“ Neiu muigas ja tegi poisile õrna musi huultele. „Aga võiksime siis minema hakata, kui ikka tahad sinna kära sisse minna.“
Jagger võttis Zy käest kinni ja vaatas siiralt ta silmi, uurides nende eripära. „Ma ei murra oma lubadusi.“
„Okei.“ Tüdruk tegi talle veel ühe musi ja tõusis püsti, jättes meelde poisi lause. „Lähme siis.“
Jagg noogutas ja mõmises „Mhm,“ ning tõusis püsti.

Zyron vaatas enda ümber ringi, nähes palju erinevaid putkasi mis koosnesid kõik erinevatest asjadest ja kirevatest värvidest. Festivali plats oli äärest ääreni inimesi täis ja rahuliku pargi asemel oli nüüd suur möll, kus jooksid väiksed lapsed, käisid ringi noorukid ja mõnes kohas oli näha ka paar täiskasvanut. Päike oli veel taevas ja säras, kuid oli juba allapoole laskumas hoiatades õhtu tulekut ette. Kaugel väiksel laval mängis bänd, mida kuulasid paar üksikut inimest. Kaugemal särisesid vorstid ja friikartulid suurel pannil. Suhkruvati lõhn ujus end igale poole kandudes õhus edasi. Ringi käisid ka õlletopsid ja hea meeleolu. Kõige selle kära keskel kõndisid Zyron ja Jagger, hoides üksteise käest kinni.
„Kuhu sa esimesena minna tahad?“ küsis tüdruk.
„Süüa tahan,“ poiss vaatas ringi ja jättis oma pilgu särisevatele vorstidele, mis panid ta kõhu korisema.
Neiu vaatas jälle ringi ja siis poissi. „Me võime šašlõkki osta ja kartuleid kõrvale. Mis sa arvad?“
„Ma tahaks rohkem midagi magusat aga sa võid neid võtta.“ Nad seadsid oma sammud lähima söögipunkti juurde.
Tee peal ütles tüdruk „Ma ei taha veel süüa. Sõin just. Aga ostame sulle siis midagi magusat.“ Ta muigas.
Jagger pööras enda sammud roosade värvidega koogileti juurde, kus oli kõike- küpsistest kookideni ja kummikommidest suurte siiruviiru pulgakommideni. Ta läks müüginaise juurde ja ostis endale kaks šokolaadi muffinit. Pärast seda läks ta tagasi Zy juurde. „Tahad ka ühte?“ küsis ta tüdrukult ning lõi oma hambad ühesse juba sisse.
Tüdruk silmitses korra ühte muffinit ja vangutas pead. „Ei,“ lausus ta muiates. Ta vaatas ringi ja pani käed enda pükste taga taskutesse.
Poiss võttis uue ampsu. „Mis sa teha tahad nüüd?“
Neiu ohkas õrnalt. „Ma ei tea. Tavaliselt ma olen ise müünud putkas midagi.“
„Mida siis?“ Selle ajaga oli poiss juba mõlemad koogikesed ära söönud ja viskas paberi prügikasti ära. Ta libistas ühe käe ümber tüdruku piha ja hakkas temaga lihtsalt kuhugi poole kõndima.
„Pileteid nukuteatrisse… Väikestele lastele loomulikult. Ja vahepeal külastasin sõprade lette,“ jutustas tüdruk, samal ajal poisiga kaasa kõndides.
„Kõlab igavalt,“ mühatas poiss.
Neiu ohkas ja vaatas poissi. „Ära küsi siis kui ei huvita.“ Ta viis pilgu inimeste peale, kes neist mööda kõndisid.
„Kuskil karuselli juures ei tahtnud olla? Või näiteks suhkruvatti müüa, siis oleks ise ka saanud ju.“
„Mis vahet sel on? See kõik on minevik ja seda ei saa muuta,“ ütles tüdruk vastu, enda ette vaadates.
Jagger ohkas. „Sa räägid sellest nagu see oleks ülimalt oluline asi.“ Ta võttis käe tüdruku pihalt ära ja pistis need oma tagi taskutesse, kuid kõndis ikka ta kõrval.
„Ei ole.“ Zyron mõtles, et selline meeleolu käib talle üle jõu ja jäi seisma ning tõmbas kätega korra üle näo. „Ma pean minema.“ Ta keeras poisile selja ja hakkas eemale kõndima, ühe tühja muruplatsi poole.
Noormees kortsutas kulme ja läks talle järgi. „Kuhu sa lähed nüüd, me alles tulime ju.“
Tüdruk jäi seisma ja pööras end poisi poole, teda vaadates ning ütles „Nagu näha, pole meil kummagil erilist tuju siin olla.“
„Ära aja nüüd,“ poiss jõudis temani „Mis sulle sisse läks?“
„Sa oled pahur ja see mõjutab ka mind.“ Tüdruk vaatas talle otsa ja mõtles, et võib-olla on ise poisi olekust valesti aru saanud, seega ta lisas „Või siis mul on midagi vida.“
„Come on… Mul on pohmakas, meestel pohmakas on sama hea kui tüdrukutel päevad… Me oleme tujukad.“ Ta vaatas neidu.
Zyron ohkas. „Siin on liiga palju rahvast. Ja pealegi ei viitsi ma enam siin olla. Kui tahad minuga olla siis lähme kuhugile mujale.“ Ta vaatas ümberringi, olles veel inimeste massis. Paar inimest nügisid teda, kui temast möödusid seega tüdruku nägu muutus, näidates et ta ei suuda tõesti enam ühe koha peal olla. Ta kõndis kiirel sammul algupärase sihtkoha juurde, milleks oli muruplats, kus polnud inimesi.
Jagger jõudis talle uuesti järgi ja võttis ta randmest kinni, öeldes karmilt „Lõpeta see põgenemine!“
„Aaihh…“. Ütles teine valuliselt. Tüdruk tõmbas käe ära ja võttis teise käega valusast kohast kinni ning silitas seda. „Ma ei põgenenud sinu eest.“ Ta vaatas enda kätt, mis oli juba teist korda haiget saanud.
Ka poiss vaatas ta kätt, mis oli juba kergelt sinaka värvuse võtnud verevalumite ümber. „Mis su käega juhtus?“
Zy peitis oma käe selja taha ja vaatas eemale, kuna ta ei tahtnud seda hetkel selgitada. „Midagi.“
Jagger otsustas et ei hakka teda pinnima ka seega ütles „Fine… Mine siis kui tahad, mul pole tuju sinu tujutsemiseks.“
Teine vaatas poissi ja hakkas midagi ütlema, kuid pani suu uuesti kinni ning ohkas. Tüdruk läks talle lähemale ja tegi õrna musi ta põsele. „Kui tahad mind näha siis helista.“ Jättes asja sinnapaika, pööras ta uuesti ümber ning kõndis ära.
Jagger hõõrus kätega nägu ja ohkas, tundes kuidas tuju veel rohkem alla läks. Ta vaatas ringi, lõi jalaga väikest kivi enda ees, nii et see lendas kuhugi, hingas sügavalt sisse ja välja ning lõpuks liikus oma tuppa tagasi.

______
Mul polnud mitu päeva ligipääsu jutufoorumile ja koolis oli mitu tööd ja referaati teha seega läks jälle jutuga hilja peale. Täna saite nüüd sellise not-so-happy osa vahelduseks. Huvitav kui kiiresti nad ära lepivad? Või ei lepi?