Salapärane poiss 4. (8)

Kõndisin oma tuppa tagasi. Lõppuks helises jälle tundmatu number.
Ma võtsin vastu.
"Amelieee!!! Amelie. Kuula mind nüüd korralikult..... Ma olen ühes pimedas kohas ja palun...Kas sa saaksid politseisse helistada?"
Ma vaatasin kella. 20:29 "Ema, mis juhtus??? kus sa oled?"
"Ma ei tea, kus olen, aga mitte linnas.......Amelie palun pa...........tuut...tut
"Ema....EMAA!!!!"
Ma hakkasin politseisse helistama.
kuid kui ma üritasin helistada, polnud mul kõneaaega.
"Mida värki?? Ma just ostsin endale kõnekaardi."
See oli väga veider.
Ma viskasin telefoni voodile ning kõndisin toas edasi tagasi ja ei suutnud uskuda, et ema on kusagil pimedas. Kus? Keldris kusagil?
Mul süda peksis ning ma ei teadnud hetkeks üldse, mida edasi teha.
Ma jooksin alla ning panin riidesse ja läksin välja. Väljas oli jahe. Ma vaatasin kord paremale, kord vasakule ning pisarad hakakkasid iseenesest voolama.
Jooksin linna poole. Mul hakkas pistma ning ma pidin aeglustuma. Järsku märkasin inimest kes minu vastasuunas liigub.
"Vabandage...Vabandage, kas te.."
Ta ei teinud väljagi ning kõndis tuimalt edasi. Ma vaatasin taha ning mul oli selline tunne, et tahaks talle midagi halvasti öelda..
Kõndisin paaniliselt edasi ja jooksin poodi. Poes läksin poemüüa juurde.
"Palun, kas te saaksite telefoni laenata. Ma pean politseisse helistama." ütlesin ma.
"što što?? izvinitje, no ja ni põnimaju vas. mnje otšin žal."
Müüa oli venelane.
Ma jälle kõndisin poes inimeste juurde ja halasin, et nad oma mobilli mulle laenaks. Kuid kellelt ma ka ei küsiks, kõikidel oli kas telefoni aku tühi või polnud kaasas või kõneaeg otsas. Kuid paljud võisid ka valetada.
Ma komistasin ühe korvi otsa.
"Vaata ette, kuradi narkar."
Mu silme ees läks uduseks ning pea käis kergelt ringi. Ma kõikusin ja koperdasin lõpuks millegi otsa.
Ma minestasin.
.......
......
......
Ma kuulsin mingit ilusat muusikat. See muusika käis väga, väga vaikselt.
Avasin aeglaselt silmad. Ma tundsin magusat lõhna.
Pööritasin silmi. Olin suures toas kus põrandal oli valget värvi vaip ja seal oli ka kamin. Ma tõusin istuli ja ei saanud aru, kus ma olen. Toa uksest sisse tuli suur must kass. See kass märkas mind.
Ta kõndis aeglaselt minu juurde, jäi seisma ja vaatas mind.
Tal olid suured kollased silmad. Ma panin käe voodist välja.
Ta jälle kõndis aeglaset minu poole ning hüppas järsult aga pehmelt diivanile. Ta vaatas mulle otse sügavale silma sisse. Mõne aja pärast tuli ta minu juurde ja limpsis mu kätt.
Naeratasin ning paitasin teda. Ta oli väga sileda ja puhta karvaga. Süsimust kass, suurte kollaste silmadega.
"on parem olla?" kostus minu tagant hääl.
Ma ehmusin ja vaatasin taha ja imestasin. Ma tegin nii suured silmad kui vähegi võimalik.
"Sina." ütlesin vaikselt. "SINA"
Poiss naeratas.
"ku..kuidas sa mind üles leidsid? kuikaua ma juba olen sedasi lamanud?"
Poiss vaatas maha ja siis jälle mind. "ära parem küsi. Ma helistasin politseisse ka. Su ema otsitakse."
Jälle ma tegin suured silmad. Mul tuli pisar silma ning ma pühkisin selle kohe ära." Poiss tõusis püsti ja kõndis aeglaselt kamina juure. Kamina peal oli tass.
"Joo seda."
Ta andis mulle teed. Jõin seda ning tundsin hapukat maitset. See oli päris hea.
Ma jõin teed aeglaselt mingi 15 minutit. Lõpuks ma küsisin poisilt. "Mis su nimi on?"
Poiss vaatas järsult maha. " Ma... mu nimi on..

Autori kommentaar »