Salapärane poiss 3. (9)

Poiss vaatas tõsise näoga vihikut ja ütles „Kuidas oli?“
Istusin ta kõrvale ning ei julgenud midagi öelda, sest mul oli kuidagi piinlik ja häbi.
Poiss naeratas vihikut vaadates ja lausus, „ma teadsin, et seda läbi vaatad.“
Ma imestasin. „Ku..kuidas? mismoodi sa teadsid?“
Poiss : „sellepärast ma seda siia jätsingi, et sa ennast vaadata saaksid. Meeldis?“
Olin üllatunud. „Kas sa siis ei unustanutki?“
Poiss ei öelnud midagi. Ma vaatasin oma käsi. Need olid higised.
„Mulle meeldis küll. Mitte ainult see eelviimane joonistus, vaid ka kõik teised.
Poiss naeratas. Ta tõstis oma pilgu minu peale ning vaatas silmadesse. Need olid lummavad.
„Kas sa pole pahane?“ ütlesin seda nii vaikselt, et iseenda häält ei kuulnutki ja teadsin, et ka tema ei kuulnud. Kuid üllatuseks ta vastas „Ei.“
„Päris hea kuulmine.“
Poiss naeratas ja vaatas jälle vihiku peale.
Kõik vahetunnid möödusid teistmoodi kui eile, sest enam ta ei joonistanud, vaid lihtsalt istus ja vaatas aknast välja.
Mina samal ajal vaatasin teda. Ta oli nii armas, lummav ja salapärane. Ta ei kandnud matslikke riideid. Ta oli täpselt sama ülikonnaga mis eilegi. Võib-olla on see veider aga talle sobis. Ma ei kujuta teda ette tavalistes riietes. Kui ta oleks igapäevastes siis ta poleks enam nii eriline.
Kui hakati koju minema, oli ta jälle sama kiiresti ära läinud, nagu eile. Vihiku kah kaasa võtnud.
Ma läksin vetsu. Seal oli alati jahe ja vastikud külmavärinad tulid alati potil istudes. Kui ma klassi tagasi jõudsin, hakkasin asju üles otsima, et neid koolikotti panna. Kuid siis kui ma kotisuu avasin, oli seal seesama vihik. See oli seal kottis.
Ma jäin mõtlema.
Kas poiss pani selle kotti?
Kui ta pani siis miks?
Võibolla ta pani kogemata selle sinna.
Otsustasin siis, et viin selle homme tagasi sellele poisile.
Kui koju jõudsin, läksin ma külmkapi juurde ning võtsin sealt välja võileivad ja tegin kohvi.
Koolikotist võtsin välja vihiku.
Läksin söögiga ja vihikuga elutuppa ja istusin mugavasse tugitooli.
Hakkasin jälle neid pilte vaatama. Ma ei väsinud üldse neid vaatamast, sest need olid tõesti huvitavad. Kui oma kohvi ära jõin panin ma enda silmad kinni ning jäin magama.
Tunnid möödusid ning märkamatult oli juba järgmine päev saabunud. Ärkasin ma telefoni helina peale. Mingi võõras number helistas, kuid ma ei jõudnud vastu võtta.
Ei hakanud tagasi helistama. Kuid kui kella vaatasin, sain ma aru, et olin kooli ikka mõnuga hiljaks jäänud.
„Oii kurratt.“
Jooksin koridori ning panin riidesse ja võtsin koolikotti ja jooksin majast välja.
„Oh pühapeetrust. Kuidas ma saan koguaeg unustada.“ Jooksin koju tagasi ja võtsin vihiku ning jooksin kooli.
Kui jõudsin klassi ukse juurde, oli tund. Ma astusin sisse ning sellelajal oli just klassijuhataja tund.
„Noh. Miks siis hilinesid?“
Ma vaatasin poissi. Ta vahtis aknast välja.
„Kell ei helisenud.“
„Miks siis ei helisenud?“ päris õpetaja.
„Patareid said tühjaks.“ Valetasin ma.
Õpetaja : „istu palun.“
Istusin oma kohale ning heliseski vahetundi.
Võtsin kotist vihiku ja panin seda lauale.
„Kas sina olid selle mu kotti pannud?“
Poiss tegi imestunud näo. „Mina? See pole minu omagi.“
Ma ei saanud aru ning ütlesin. „See on ju sinu vihik. Sinu joonistused.“
Poiss naeratas ja ütles „ei, see pole kahjuks minu oma.“
Ma ei saanud, enam millestki aru.
„Kuidas see vihik pole sinu oma kui sa oled sinna joonistanud?“
Poiss vaatas aknast välja „äkki see on sinu oma.“
Ja alles siis sain ma aru.
Ta oli andnud vihiku mulle. Ja kui ta mulle selle andis siis see pole enam tema, vaid minu.
Ma naeratasin ning panin vihiku kotti.
Tunnid möödusid kiirelt. Koju mineku ajal, poiss jälle tormas koju.
„Oota,“ karjusin ma, kuid poiss ei kuulanud. Ma võtsin oma koolikotti ja jooksin talle järgi kuid ta oli nii kiire, et ma ei jõudnutki talle lähemale. Tormasin alla aga ma olin teda kaotanud.
„Kuhu küll tal alati nii kiire on.“ Pomisesin ma.
Kui ma koju tulin oli tavaliselt ema kodus, kuid seekord teda polnud.
Mul tuli meelde, et kui ma kodust lahkusin, polnud ma ka siis teda märganud.
Ma hakkasin muretsema ning valisin ema telefoni numbri.
„Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud, või teeninduspiirkonnast väljaspool.“
Ehk sai tal telefoni aku tühjaks.
Läksin oma tuppa ja hakkasin krõpsu sööma, mida poest ostsin. Lülitasin arvuti sisse ja vaatasin youtubest jooga harjutusi.
Panin krõpsupaki kõrvale ja istusin põrandale, et järgi teha.
Poole tunnipärast, läksin ma vannituppa. Pesin ennast korralikult ära ja lõpus lasin jääkülma vett peale. Päris külm. Alati ma mõtlesin sellel ajal titanicus olevatele inimestele.
Mida nad küll tundsid? Seal oli ju 1000 korda külmem kui siin vannis, endale külma vett peale valades.
Kõndisin oma tuppa tagasi. Lõppuks helises jälle tundmatu number.

Autori kommentaar »