Salapärane poiss 2. (15)

Kui jõudsin eelviimasele lehele nägin ma ennast!
See olin mina!!! Ma täiesti üllatusin seda pilti nähes. Poiss ei vaadanud mind ühtegi korda. Ainult Siis kui ta mu juurde istus ja sügavalt silma vaatas. Ma naeratasin ning ei pannud seda vihikut üldse käest.
15 minutit ma lihtsalt vaatasin. Lihtsalt vaatasin, ennast.
Järsku kuulsin ma raskeid samme ukse poole tulemas. Oli teada, et need on õpetaja pontsakad jalad.
Ma panin automaatselt vihiku mitte ta laua sahtlisse tagasi, vaid oma kotti. Õpetaja tegi ukse lahti. „Noh, sina ikka siin. Koju ei lähegi?“ küsis õpetaja. „Jajah, kohe lähen“ ütlesin ma seda nii vaikselt, et õpetaja ei kuulnutki ja pidi küsima „kuidas, kuidas?“. Kordasin natuke valjemini, „et ma lähen kohe ära!“ Õpetaja: „ahah, mhm. Aga sa pane enda järel siis uks korralikult kinni.“ Ta siis läks klassist ära ning ma olin jälle üksi. Ma vaatasin, enda kotti ning võtsin vihiku välja ja panin poisi sahtlisse. Läksin garderoobi ja panin riidesse. Ja siis tuli meelde, et ma ju unustasin klassi ukse kinni panna.
Jooksin üles tagasi ning nägin, et uks oli kinni. Aga ma mäletan, et ma ei pannud seda kinni. Ah, ehk see oli õpetaja, mõtlesin ma. Pöörasin ümber, et tagasi alla minna kuid siis jäin mõtlema. Ma jooksin klassi ja seejärel poisi sahtli juurde. Võtsin sealt vihiku ja panin kotti ja jooksin majast välja.
Õues sadas kergelt lund.
Siis kui ma koju jõudsin, läksin ma kiiresti oma tuppa. Vahetasin riided ära ja läksin voodisse teki alla.
Võtsin välja vihiku ja hakkasin seda vaatama. Igat pilti vaatasin ma mingi 5 minutit. Siis koputati minu toa uksele. See oli ema. „Kallis. Ma tõin sulle kuuma kakaod“ ütles ema. „Jaa, tule sisse.“
Ema pani kakao voodi kõrval asuvasse laua peale. Ta istus mu juurde ning silitas mu pead.
„Küll sul on ikka kaunid juuksed“ ütles ta. Ma naeratasin ning vaatasin oma ema ilusaid tumesiniseid silmi. Ema märkas vihikut ning küsis. „Mis see on?“
„ühe poisi joonistus vihik. Ta laenas mulle seda vaatamiseks.“ Valetasin ma.
Ema tuli minu juurde ligemale, ning küsis: „Kas ma võin vaadata?“
„Vaata.“
Ma usaldasin oma ema. Ta ei olnud selline nagu kõik teised emad. Temaga sai rääkida kõigest. Nagu oma parima sõbrannaga. Minu ainuke sõber oligi minu ema.
Me vaatasime neid joonistusi kuni jäin magama. Ema vaatas seda lõpuni. Ta peatus eelviimasel lehel ning naeratas minu pilti nähes. Ta pani vihiku lauale, pani teki mulle peale, kustutas tule ja läks toast välja.
Järgmisel hommikul oli teisipäev.
Ärkasin ma väga vara sest tahtsin pooltundi varem klassi jõuda, et vihiku poisi laua sahtlisse panna.
Ma sõin kiiresti ning jooksin kooli. Siis kui garderoobi jõudsin, panin koolikoti pingile ning hakkasin riideid seljast võtma. Aga siis tuli mul meelde, et ma jätsin vihiku koju.
„Kurat“ vandusin ma.
Selline tunne oli, et ma kohe minestan. Ma panin jope tagasi selga ja koolikoti jätsin sinnapaika.
Ma jooksin nii kiiresti, et mu jalad sumisesid kohe. Kui ma maja ukseni jõudsin pidin ma selle avamiseks võtmeid kasutama. Panin käe taskusse kuid seal neid polnud. Mu süda hakkas kiiremini pekslema ning kui ma teise tasku käe panin siis seal neid kah polnud.
„Kurat. Jätsin neid koolikotti.“
Ma läksin juba paanikasse. Ma ei teadnud mida teha. Sest kool on kuradi kaugelt ju. Ja kui ma jälle kooli lähen ja koju jälle tulen ning tagasi jooksen, olen ma ammu hiljaks läinud. Ja siis poiss näeb, et ma varastasin ta raamatu ja ja...
Ma istusin trepile ning hakkasin nutma. Poiss meeldis mulle. Pärast pool tundi istumist, tõusin ma püsti ning jalutasin ümber maja ja nägin, et aken on pärani lahti.
Ma vaatasin suurte silmadega ja olin nii rõõmus, et see lahti on. Ma ronisin sisse, jooksin ülesse ja võtsin selle kuradima vihiku ning läksin kooli.
Kui ma klassi ukse juurde jõudsin, helises kell vahetundi.
Mu süda peksis meeletult ja ma kartsin väga. Kartsin, et poiss on minu peale pahane.
Ma tegin klassi ukse aeglaselt lahti ja astusin sisse. Jah, poiss istus seal. Minu laua kõrval.
Ma kõndisin aeglaselt tema poole ning panin vihiku aeglaselt tema ette.
Poiss vaatas tõsise näoga vihikut ja ütles…

Autori kommentaar »