Salapärane poiss 1. (5)

Mu nimi on Amelie ning see jutt on mina vormis.
Klassis polnud kedagi. Istusin oma kohale ning panin oma pea laua peale. Jäin tukkuma. Mõne aja pärast, ärkasin ma mingi sumina ja sagina peale. Õpilased juba loopisid kustukummidega, rääkisid ja naersid nagu eeslid. Minu kõrval keegi kunagi ei istunud. Mul pole kunagi pinginaabrit olnud. Võib-olla sellepärast, et mul on nii eriline juuksevärv? Orants.
Kell helises ning suminat ja saginat polnud enam kuuldagi.
Sisse astus paks mees, kaalus kindlasti umbes 130kg.
Jah, tema oli meie klassijuhataja. Ja nagu iga aasta kombeks oli, pidime me rääkima, mida me suvel tegime. Kui minu kord oli rääkida, ütlesin ma sama lause mida ka eelmine aasta, üleeelmine aasta ja üleüleeelmine… „Olin vanaema juures.“
Õpetaja küsis: „Aga mida sa vanaema juures tegid?“ Ma vastasin ükskõikselt: “midagi.“
Samal ajal tuli klassist sisse mingi poiss. Ta oli pikk ja sale. Tumepruunide juustega ja tal oli must ülikond seljas. Õpetaja siis lausus : „ahah . nii. Mine istu selle tüdruku juurde seal.“
Ta istus minu kõrvale ning vaatas mu silma paariks sekundiks. Ta silmad olid tumepruunid. Nagu värske kastanimuna värv. Mu süda hakkas millegipärast pekslema. Ning paari minuti pärast ma sain aru, et see poiss pole selline nagu teised. Ta nahk oli roosakas nagu minugi. Pärast suve nägid kõik välja nagu neegrid peale tema. Tal olid õrnad peened käed.
Helises kell ning jälle hakkas pihta see kisa, üksteise tagaajamine ja eeslite naer. Ta võttis välja mingi paksu vihiku. See oli tõeline kapsas. Mingi 100 lehte oli seal. Ja ta hakkas joonistama eelviimasele lehele.
Ta joonistas kõik vahetunnid mingit tüdrukut. Ja kui aeg oli koju minna, läks ta klassist ära nii kiiresti, et unustas oma vihiku klassi. Ma olin alati kõige viimane kes klassist ära läks.
Ühel hetkel olin ma üksi klassis ning ma panin enda käe ta laua sahtlisse ja võtsin välja selle harilikust tolmuse vihiku. Panin selle enda lauale ning vaatasin ta joonistusi. Need olid erilised.
Tõeline kunstnik. Pildi peal oli kujutatud pikk kõhn koer. Tema peast imes kõrrega nagu verd või õhku mingi väike patsidega tüdruk. Ta kõik pildid olidki sellised veidrad ja kummalised. Näiteks ühel pildil oli inimene kelle pea asemel oli telekas. Taustaks oli täis mustreid. See oli väga huvitav pilt.
Kui jõudsin eelviimasele lehele nägin ma…….

Autori kommentaar »