Bethany elu 1 (2)

"Kas sina Bethany Clark oled nõus abielluma härra Toomas Browniga? Väljendamaks oma nõusolekut vasta selgelt jah!"
"Ei...... Ma.... "

Tõusin, mind painas ikka see jube uni, või õigemini see mis juhtus mõne kuu eest painab mind siiani, just siis kui suikun unne. JAHM, mu vanemad olid võtnud endale kinnisideeks mind noorest peast mehele panna, jumal ma olen alles 17. Milleks see, ma ei mõista neid, Tom on mu koolikaaslane ja isa jõuka töökaaslase poeg, ta oli, jah oli mulle kui sõber, kuigi tean et tal olid minu vastu tunded, ma tõrjusin neid. See oli ehk vale aga ta on kõigest sõber.
Ma kahetsen et ta altari ette jätsin aga mida ma teha sain, kui armastan kedagi teist???

Viimaks tõusin voodist, sättisin ja otsustasin randa minna, suvi oli ju siiski käes. Rand ei olnud kaugel, kutsusin Clarissa kaasa ja nii me siis randa sammusimegi. Ujusime ja chillisime niisama, kell hakkas juba üheksa saama ja päike hakkas loojuma, selleks ajaks mõistsime kui kiiresti aeg läinud on.
Clarissa telo helises ja ta ema tuli talle järgi, otsustasin ise veel loojangut nautima jääda, kell oli pool kümme läbi, kuulsin kõrvalt krabinat, olin vaikselt ja kuulasin.

Võsast kõlasid tuttavad hääled Tom ja Robin vaidlesid:
Robin: Sa ei saa ju kõiki tüdrukuid vältida, kaks kuud on möödunud, kas sa pole siiani Bethist üle saanud? Saa aru ta Ei armasta sind!
Tom: Sa ei saa aru, ma armastan teda, mine, ma istun siin varsti tulen järgi.

Kuulsin kuidas keegi hakkas kive vette loopima ilmselt Tom, me polnud siianisaanud rääkida, olen teda põhjuseta vältinud.

Hiilisin ta juurde, ta nuttis, nägin esimest korda kuidas poiss nutab.... Minu süül. Istusin ta kõrvale, ta arvas et olen Robin ja palus mul lahkuda.
Lükkasin ta tuka talt silmade eest, ta vaatas mind imeliku, sooja kuid samas põlastava pilguga, pühkisin ta silmist pisarad.

Ta tõusis ja ütles : Beth,........