Teema: Lühijutud / Muu

See on teile teadmiseks !! (0)

Ees kumas linn. Lõvi Leo aeglustas sammu ja heitis pilgu ettepoole. Kohati tundus, et kaugelt paistvad tänavalaternad liiguvad eest ära, kusjuures samas tempos, nagu nemad linna poole rühkisid. Ümberringi oli õige pime ja tumedatasfaltteed jalge all polnud enam üldse näha.



„Jah,” ohkas Leo mõttes, „oleks ikka varem pidanud koduteele
asuma …” Valjusti ta seda ei öelnud, sest ümberringi kostis ainult kaaslaste rasket hingamist ja ruttavaid samme. Kõik olid väsinud ja tahtsid koju, aga tee näis lõputu.emalt paistsid läheneva auto tuled. Kõndijad hargnesid teeserva, kuigi muidu kõnniti tihedas salgas koos. Lõvipoiss oli tempot aeglustades päris poisterea lõppu jäänud ja vaatas parasjagu tahapoole, kas kõik on järele jõudnud, kui äkki kuulis eespool pidurdava auto kummide kriginat ja poiste ehmunud hüüatust. Sekundi murdosaks tardusid kõik paigale, siis aga tormasid ettepoole. Põiki teeserva seisma jäänud auto tuled valgustasid kruusariba, kuhu oli kukkunud Martin, üks Leo kaaslastest.

Ometi oli päev alanud vahvalt. Kui Leo hommikul silmad avas ja kella vaatas, näitas see alles pool kaheksa. Lõvipoiss kiitis juba ennast mõttes sellise varase ärkamise eest, aga siis tuli meelde, et õhtul enne magamaminekut olid nad vanaisaga kõik kellad, mis kodus olid, tund aega tagasi keeranud. Nii tuli teha, sest järgmisest päevast läks Eesti koos paljude teiste riikidega üle talveajale. Ja koolivaheaja viimane päev oli ka. Nii et üks tund oli justkui koolivaheaega juurde antud ja seda tuli hästi kasutada. Plaanid olid aegsasti tehtud ning pikemalt voodisse jääda poleks saanudki. Varsti tuli teele asuda.

Sügisel oli sellesse klassi, kus Lõvi Leo õppis, tulnud uus poiss. Lõvi Leo oli temaga õige ruttu sõbrunenud. Uus kaaslane oli klassi tegemistes kohe kaasa löönud ning silma paistnud nii palliplatsil kui ka veerandi lõpus toimunud klassidevahelises mälumängus. Poiss jõudis kõike, kuigi teati, et ta elab hoopis linnast väljas ja sõidab bussiga iga päev õige kaua. Viimasel koolipäeval enne vaheaja algust kutsus uus sõber Leod koolivaheajal endale külla. Sama kutse said teisedki klassikaaslased. Kui siis külaskäiku tõsisemalt arutama hakati, selgus, et poisil on koolivaheaja viimasel päeval sünnipäev.
Klassivenna juures oli vahva! Poistel oli nii palju tegemist, et tunnid lausa lendasid. Kui lõpuks kella vaadati, selgus, et viimane otse linna sõitev buss on juba läinud. Ei jäänudki muud üle, kui jalgsi linna piirile kõndida, et sealt juba linnabussiga koju sõita. Ilm oli sügise kohta soe, vihma ei sadanud ja neli kilomeetrit käimist ei kohutanud kedagi. Nii asutigi reipalt koduteele. Aga nii kui päike läänetaevast maakera kumeruse taha vajus, hiilis ligi pimedus. Käidud oli vaevalt paar kilomeetrit, kui silm enam teed ei seletanud ja ainsaks valguseks oli eemalt paistev linnakuma. Autosid liikus sel teel vähe ja nendegi tulede valguses olid hästi nähtavad ainult need poisid, kel riietel helkurid. Sellepärast pidigi Leo kohe hoolega vaatama, kas kõik ikka koos on. Ja nüüd oligi õnnetus juhtunud ning Martin peab veetma mõnda aega haiglas!

Teavita ebasobivast sissekandest!