Teema: Järjejutud / Noortejutud

Can't get any worse...6.osa - Lootusetu olukord (0)

„Noh?“ küsis Katie kannatamatult. Möödus veel üks närvesööv minut kui Lara lõpuks vastata suvatses. Ta ütles vastiku irvega: “Ma ei aita sind, nii et sel pole erilist mõtet“ „Mida??...Sa lubasid, et aitad mind,“ hüüatasin ma. „Inimesed valetavad.“ Üritades vastuargumenti leida laususin ma kiirelt: „Ma tõesti arvasin, et sa oled parem kui teised…“ „Õiged sõbrad ei tule su ukse taha, vaid siis kui nad abi vajavad,“ vastas ta ust vihaselt sulgedes. Panin oma jala ukse vahele ja hüüdsin talle: „ Käi per*e!“ Võtsin jala vahelt ja hakkasin taas sihitult kõndima.
Mõtlesin parki minna. Kuna see ei asunud siit ka väga kaugel, siis otsustasin minna, sest mida paremat oleks minusugusel kodutul ikka teha.
Parki jõudnud, läksin otsejoones lähima pingi poole, et oma jalgadele puhkust anda. Raskelt endamisi ohates hakkasin oma perele mõtlema, keda ma kõigest hoolimata igatsesin, isegi kui ma seda endale tunnistada ei tahtnud. Panin ka oma jalad pingile ja enda jalgadest kinni haarates tuli tahtmatult mulle silma üksik pisar, mis peatselt muutus nutmiseks. Peitsin suurest häbist oma näo põlvede vahele.

*Ema vaatenurk*

„Kas me peaks politseisse teavitama?“ küsisin murelikult oma kaasalt. Ta ei vastanud kohe, kuid natukese aja pärast ta suu avanes ja kuulsin teda ütlemas: „Lähme otsime teda enne.“ Andsin talle nõrga naeratuse, millega andsin märku, et olen ideega nõus. Koos otsustasime seda viivitamatult ellu viia. Läksime autosse ja asusime otsima. Samal ajal kui mu mees autot juhtis, helistasin ma kõik ta sõbrad läbi. Kõikidelt sõpradelt sain eitava vastuse. Nördinult teatasin sellest ka mehele. Ta vastas mulle entusiastlikult: „Ära lase sel end mõjutada. Me leiame ta.“ Julgustavalt võttis ta mu käe ja pigistas seda õrnalt.

*Katie vaatenurk*

Üritasin nuttu peatada, aga ükskõik mida ma proovisin, pisarad ei lakanud. Mu mõtted olid täis halbu mõtteid. Just siis kui olin juba nõustunud, et teen kõikide inimeste heaoluks enesetapu, koputas keegi mu õlale. Pühkisin rutuga silmad puhtaks ja vaatasin inimesele otsa. Puhkesin uuesti nutma, seekord õnnest, nähes oma ema minu ees seismas mulle säravalt otsa naeratades. Kallistasin teda tugevalt ja sosistasin ta kõrva: „Palun anna mulle andeks.“


Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!