Can't get any worse... 4.osa - Verevennad (6)

"Minu abi vaja?" vastas Lara küsiva tooniga. "Jah, mul on su abi vaja...Mu ema jättis mu tänavale ja nüüd pole mul kohta kus ööbida ja mul pole süüa ega juua," vastasin ma. "Ma ei oska sind aidata...ainuke asi mida ma võin su heaks teha on sulle vee andmine. Ja üldse, miks peaksin ma sind aitama? Sa oled põhimõtteliselt terve mu elu mind ignoreerinud..." "Ma tean, kuid sa oled ainuke inimene keda ma usaldan, teised lihtsalt kasutasid mind ära," vastasin ma ohates. "Oli ka aeg, et sa seda märkaksid...okei, ma aitan sind. Tule minu juurde ja ma annan sulle vett. Oskad ikka tulla?" küsis Lara mult. "Mkm" "Okei mine kooli juurde ja sealt edasi mine mööda seda pimedat majadevahelist teed mööda, siis keera paremale ja kõnni kuni näed ühte helesinist maja - see on minu maja ... ma ootan sind ... tsau!" vastas tüdruk. Ma pomisesin vaid vastu:"Okei, aitäh ... ma tulen ... tsau!"
Hakkasin liikuma, koolini oli siit pikka maa minna, sellepärast käisingi kooli bussiga. Täna ma aga ei tahtnud raha raisata, nii et läksin jala.
Koolini jõudsin ma umbes tunni ajaga, sest ma polnud just kõige paremas kõndimisetujus. Olin niikuinii juba kõik kaotanud, kiiresti käimisel polnud mõtet. Kes teab kas Laragi mind aitab, või ta lihtsalt lollitas minuga. Ma jalutasin pimeda majadevahelise tee poole. Väiksena olin sellest alati suure kaarega mööda läinud, aga nüüd polnud sel enam vahet. Sisenesin varjudega kaetud teele, ümberringi olid kurjakuulutavad prügikastid. Liikusin kiiremal sammul, ma tahtsin siit võimalikult kiiresti ära saada. Sest see koht ajas mind ikka hirmule. Ma vaatasin tagasi. Niipea kui ma ümber keerasin oli mu ees mingi hulkur või kodutu justkui mina, aga tundus et ta oli purjus, sest ta hingeaurust oli tunda alkoholi haisu. Õh, see oleks mind oksele ajanud, kui ma sügavalt sisse poleks hinganud. Isegi pilkases pimeduses oli näha et ta polnud juba ammu hambaid pesnud. Ta haaras must oma mustade kätega kinni, ma üritasin karjuda, aga ta sai mu plaanist aru ja sidus mulle mingi vana kaltsu suu ette. See haises, kuid see polnud põhiprobleem. Ta hoidis mind ikka oma raudses haardes, ma üritasin joosta, aga ta ei lasknud mind lahti. Ma tahtsin karjuda, kuid side takistas mind. Ma üritasin talle varba peale astuda, kuid ta oli kiirete refleksidega ja võttis oma jala kiiresti eest. Lõpuks andsin ma alla, polnud võimalustki, et ma siit pääseksin. Kui Lara mulle appi tuleks...äkki siis? Kuid selles ei saanud kindel olla, ainus kellele ma praegu lootsin olin ma ise. Katie, sellega pead sa nüüd ise hakkama saama. Ma rabelesin ta haardes veel, kuid tulemuseta. Vaikselt hakkas ta hais ja selle kaltsu vastik lehk mind uimastama. Arvatavasti oligi see ta plaan, sest koheselt muutusin ma nõrgemaks ja ta kasutas hetke. Ta võttis oma vöölt noa ja lõikas mu kätte sügava haava. Kohe kui ta oli minu käega lõpetanud, lõikas ta enda kätte samasuure haava. Ta surus meie haavad kokku ja meie veri segunes. Olles veel poolteadvusel ütles ta esimest korda midagi:" Nüüd tean ma alati kus sa oled. Kui sa üritad peita end minu eest, siis ma leian su. Kui sa üritad põgeneda, siis ma leian su. Kui sa üritad mind tappa, siis ma tapan su esimesena..."

Autori kommentaar »