Plan B 13.osa (2)

Jõudsime bussijaama. 15 minuti pärast istusime juba bussis ja sõit võis alata ... Me Danieliga istusime koos, ema istus üksinda. Sõitsime kokku 3 tundi, ilma vahepeatusteta. Lõpuks kohale jõudes läksime ema vanasse korterisse. Õnneks oli seal kaks voodit ja üks diivan, kus saaks magada. Matused toimusid homme. Ema otsustas, et magab ise diivanil. Pakkisime oma vähesed asjad lahti, sõime veel õhtust ja siis läksime magama.
Hommikul ärkasime varakult, sest matused pidid toimuma kell 8.30. Me jalutasime kõik koos linnakalmistule. Lõpuks kohale jõudes olime kõik segaduses, kusagil polnud näha inimesi. Läksime siis Tuisult'e pereplatsile, kuid seal oli ainult ühe inimese haud, mis ei kuulunud mu kasuemale. Lõpuks sain ma sõna suust:"Kus kõik on?" Ema vastas mulle pärast väikest pausi:"Ma arvan et oleme kellaajaga eksinud! Lähme su kasuõe juurde ja avaldame talle kaastunnet. Kõik olid nõus sellega. Asusime teele. Varsti jõudsimegi maja number 13 ette. Mu silme ette tulid mälestused, kuidas ta mind piinas ... Ja kuidas ma siit põgenesin. Kõik need sündmused lihtsalt kerkisid mu silme ette. Ma raputasin pea neist mõtetest ja mälestustest puhtaks ja ma lasin uksekella. Kedagi ei tulnud ust avama. Vajutasin uuesti. Ikka mitte midagi. Vaatasin nõutul pilgul teistele otsa. Nad vaid kehhitasid õlgu. ma katsusin ust ... lahti. Ettevaatlikult avasin ma ukse ja piilusin sisse. Nähes et kedagi pole astusin sisse. Mälestuste tulv oli veelgi suurem, taaskord raputasin pead neist vabanemiseks. Ma sammusin enda toa poole, teised mulle järgnemas. Ma avasin oma toa ukse. See oli samasugune nagu alati, ebamugav voodi väikese trepialuse toa servas, puust kast toa teises ääres, selle kõrval väike puust tool ja aken vaatega aia poole. Kastlaual lebas ikka mu esimene ja lemmik raamat. Mu ainuke asi millega sain igavust peletada. Voodil oli ka mu ainus mänguasi - ainuke asi mis oli mu lapsepõlvest alles jäänud, kaisukaru -kingitus emalt. Ma astusin sisse, istusin voodile ja haarasin karu oma embusesse. Teised istusid ka voodile. Ma hakkasin järsku nutma, arvatavasti sellest rõhuvast tulvast ... Daniel võttis mu peast kinni ja asetas selle kergelt oma õlale, ta asetas oma käe üle mu õlgade ja ma tundsin ennast kohe paremini.
Järsku oli kuulda ukse sulgemist. Keegi oli selle väljastpoolt sulgenud ... VÕTMEGA! Me olime lõksus! Ukse tagant kostus mu kasuema irvitav hääl:"Hahhaaha! Lõpuks ometi saad sa oma tasu selle eest et KODUST ära põgenesid! Nüüd oled seal kuni sa surnuks lämbud!!! Hahaahaa!" Temaga ühines ta tütre õel hääl. Mõlemad naersid ähvardavalt. Umbes 3 minuti pärast nad lahkusid, mõlemad. Ma asusin kähku akent lahti muukima, seekord see mul ei õnnestunud. Mu kasuema oli selle SuperAttackiga kinni kleepinud. Võimatu ülesanne! Ma istusin suure ohkega voodile tagasi. Märkasin ka teiste nukraid pilke. Asusin end välja vabandama:"See kõik on minu süü! Ma oleks pidanud arvama et ta EI OLE SURNUD!!!" Viimast osa ma juba karjusin. Peale seda hakkasin ma valju hääöega nutma. Taaskord asetasin ma oma pea Danieli õlale. Lõpuks lausus ema:"See pole sinu süü! See on su #!?!#liku KASUema süü!!! Ma oleks ise seda pidanud teadma! ... Enam pole mõtet vana asja pärast pead vaevata, mis tehtud see tehtud." Kõik kolm ohkasid. Järsku tuli mul üks mõte. "Ema? Kas sul on telefon kaasas?" Ka emas tärkas see lootusesäde, mis minuski. Ema sobras natuke aega taskutes ja siis tõstis telefoni nähtavale. Ta naeratas meile mõlemale. "Helista po#!?!#eisse!" ütlesin mina. Ema valis po#!?!#ei numbri. Vrsti kostus telefonist mehehääl. Ema seletas kiiresti olukorda ja ütleks et nad kiirustaks, ta katkestas kõne. Nüüd jäi üle ainult oodata. Minutid möödusid nagu tunnid ja sekundid nagu minutid. Lõpuks oli kosta po#!?!#eiauto undamist. Me olime päästetud! Kuulsime hääli:"Te olete ümberpiiratud!"jne. Lõpuks avati uks. Minu õnnetuseks oli see mu kasuema. Tal oli revolver kaasas. Ta ütles mulle et ma välja tuleks, teised jäid sisse. Ta lukustas taas ukse. Me läksime teisele korrusele rõdule. Ta hõikas midagi po#!?!#eile ja siis asetas püssi mu oimukohale. Ma tundsin hirmu, ja see oli tõeline. Ma kartsin. Ma tõesti kartsin. Kõlas püssilask ...

Jätkub...

Autori kommentaar »