First Love (11)

Klikkisin facebookis ühe kena välimusega poisi pildi peal ja vaatasin teda tähelepanelikumalt. "Eip, ei sobi! Ta on juba esiteks nii lühike!"sõnasin ma sõbrannale. Sõbranna vastu:" Sinuga on võimatu ju poissi valida, sa oskad iga poisi kohta midagi halba öelda!" "Pole tõsi! Ma lihtsalt pole seda õiget leidnud!" ütlesin ma. "Äkki teeks pausi? ... Sest ausaltöeldes olen ma juba väsinud sellest ... Äkki läheks parki jalutama?" küsis sõbranna minult. "Eip, ei sobi! ..." vastasin ma. "Näed! Jälle! Sulle ei sobi kunagi midagi! ... Headaega! Mina lähen!" ütles sõbranna ärritudes. "No olgu ... Mine! ... Kellel sind ikka vaja on! Ongi ilma parem!" nähvasin ma vastu. Kuulsin juba natukese aja pärast ukse avamist ja sulgumist ja siis eemalduvat jalgepaari kruusateel. Oligi läinud. Tegelikult ei mõelnud ma seda üldse päriselt, temata on lihtsalt igav. "Läheks äkki linna peale? Või hoopis parki?"küsisin ma endalt. Äkitselt tuli mul hoopis parem idee - raamatukokku. Ma võtsin oma välisjalatsid, panin jalga ja haarasin veel kapi pealt oma tagastamata raamatud ja hakkasin raamatukogu poole sammuma. Nüüd olin ma nii kurb ja täielikult omas mõttes. Raamatukokku jõudes sammusin ma teisele korrusele, kuhu pidin raamatud andma. Ma vaatasin maha ( ma olen väga arg ). Samal ajal kõndis vastassuunast poiss kes vaatas üle õla ja samal ajal kõndis. Ta hõikas raamatukogutädile midagi. Järgmisel hetkel mäletan ma et ma olin põrandal maas koos võõra poisiga kes lamas mu käe peal. Ma vaatsin otse ta sügavsinistesse silmadesse ja mu karp vajus sõna kõige otsesemas mõttes lahti. Kiiresti vabanduseks ütles poiss: "Oih, vabandust, ma ei tahtnud! Muide, mina olen Max." "Pole hullu ... Mina olen ... mina olen ... olen ... (Ma proovisin jääda rahulikuks ja mitte punastada ja kohe kindlasti piinlikust olukorrast välja tulla ja oma nime meenutada) MA TEAN! Ma olen Samantha. ... Aga sina võid mind Sam'iks kutsuda." ütlesin ma juba piinlikust tundes, et olin järsult oma mõtteid välja karjunud. Nüüd hakkasin ma juba nihelema ebameeldivustundest, varsti ka punastama. "Kas te tuleksite palun mu käe pealt ära?" oli ainus asi mis ma öelda suutsin. Max tõusis püsti ja vabandas veelkord. Tädi vaatas meid juba imelikult, eriti mind, sest ma lamasin ikka põrandalt. Ruttu, et oma viga parandada, tõusin püsti ja läksin tädi juurde ja ulatasin talle oma kaardi ja siis ka raamatud. Jäin mõttesse. Mõtlesin ainult uuest poisist ja tema unelmate poisi välimusest. Piilusin kiiresti tema poole, ta korrastas raamatuid, järelikult ta töötab siin! Oh, ma just avastasin et ma armastan teda, ta on see unelmate mees, keda ma nii kaua otsinud olen! Ta on ... . Tädi katkestas mu mõttelõnga ja lausus: " Kas soovite midagi juurde ka võtta?" "Ei, aitäh!" Sammusin uksest välja unustades isegi head aega öelda ja hakkasin oma esimesest poisist mõtlema. Iga kord jõudsin ma järelduseni, et tema on see õige - mu esimene armastus. Kui ma saaksin vaid temani jõuda! Või õelda seda talle silmast silma. Unistused unistused - ükskord võiksid need ka täituda. Ohkasin.

Autori kommentaar »