Plan B 11.osa (4)

"Pole hullu, vähemalt nüüd oleme me koos!" sõnasin ma. "Jah, sul on õigus ... Aga mida sa vahepeal tegid? ... Tegelt ma ei tahagi teada, ma tean et ma tegin vale otsuse sind lastekodusse andes, tookord anti sind normaalsesse perre, kuid nad andsid su ära. Ma ei taha teada, mida sa kannatasid. Ma tean et see oli viga, ma te... ." vastas ema. Ma katkestasin ta poole sõna pealt. " Tss! " Ta hakkas nuuksuma, ma asetasin ta pea mu õla peale ja lasin tal selle kõik välja nutta.

*

Kõik olid musta riietatud, k.a. mu ema ja mina. Matus toimus alguses sees ja siis maeti ta maha. Tegelikult ei olnudki eriti palju inimesi matusel. Koos meiega ainult 6. Ja siis veel see preester või kes iganes ta on. Nägude hulgast ei tundnud ma kedagi ära. Kõik olid ainult sama kurvad kui minagi ja vaatasid maha ja leinasid kadunut. Matus oli üldse tagasihoidlik. Puistasime ka tema hauale mulda, ka mina ja siis hakkas orkester kurvalt mängima. Natuke aega kestis veel see ja siis sai see läbi. Peale seda nuuksusin ma niisama omaette, austasin oma tädi ja siis lahkusime koos emaga. Seekord läksime minu onni.

Autori kommentaar »