Plan B 10.osa (2)

Helistasin jälle oma ema telefoninumbrile. Seekord kutsus see umbes 3 korda ja siis võttis ilusa naisehäälega inimene vastu. Meie kõne ka siis siin. (Mina teine)

Jaa.
Vabandust, kuid kas ma räägin Mailee Kuusega?
Jah, see olen mina. Kuidas saan teile abiks olla?
Emme, see olen mina. Kuidas sa minu häält ära ei tundnud?
Liis? Liisu?
Jah, ema, see olen mina. Kas me saaks kuskil mujal edasi rääkida?
Ikka. Kus sa elad üldse? Rakveres? Ma võin bussiga tulla.
Ei, ema. Valgas, oma tädi majas.
Ma tulen sinna. Tsau!
Tsau!

Varsti ta saabuski. Ta oli tulnud oma autoga. Ta astus uksest sisse ja siis valasin ma ta üle kallistuste laviiniga. Päriselt ka. Me embasime üksteist päris kaua. Lõpuks läksime kööki, tegin teed ja siis jõime ja jutustasime üksteisele kõigest juhtunust. Ema hakkas esimesena rääkima: "Ma räägin sulle kõik ära, algusest peale. Kunagi ammu-ammu, kui sa olid veel väike siis olid mul halvad ajad ehk siis ma jõin ja suitsetasin, jõlkusin ringi halvas seltskonnas. Ma olin pidevalt vihane ja tihtipeale elasin ma seda sinu peal välja, ma lõin sind, ma karistasin sind asjades mida sa teinud polnud. Ma kahetsen seda siiamaani. Joobes olekus suutsin ma vähemalt ühe õige otsuse teha : Ma saatsin su lastekodusse, kus varsti adopteeris su üks perekond. Su esimene kasuema. Tollal tundus see mõistlik, sest siis ma ei saanud sind lüüa. Kuid nüüd ... ma kahetsen seda siiralt, sest need aastad, mida ma ei saanud sinuga veeta olid mu elu jubedaimad aastad. Peale sinu äraandmist kavatsesin ma end muuta, aastaga olin ma neist ainetest vaba. Ma tahtsin sind tagasi, kuid su kasuema ei andnud, kuigi ta kohtles sind halvasti ja sa ei meeldinud talle. Ta tegi seda ainult kiusu pärast. Ma vihkasin teda oma südamepõhjani. Ta on, oli ja jääb mu vaenlaseks, kuid nüüd kui sa siin minuga oled pole sel enam vahet. Ma olen sind igatsenud." Ma küsisin vahepeal: "Aga mida sa vahepeal tegid, kui mind polnud?" "Minuga juhtus palju asju. Kõigepealt kaotasin ma kõik mis mulle oluline oli, sinu, oma mehest, oma korterist ja oma tööst. Sealt alates keerasin ma uue lehe ja alustasin täiesti uue eluga, sealtpeale pole ma neid aineid enam tarvitanud, mille üle on mul ainult heameel. Peale seda olin ma ikka veel nende ainete loobumisest vihane, ma olin teistsugune. Ma hakkasin vandaali'tsema ja ma ühesõnaga läksin hulluks, ma olin lihtsalt segane. Ma ei mõelnud mida ma tegin. Ma tekitasin mitmeid kordi kehavigastusi ja ühe korral isegi ... (nuuks) ... (nuuks) ... tapsin ühe süütu inimese." Nüüd nuttis ta juba lahinal. Ma toetasin oma pea ta rinnale ja ta rahunes natukeseks, kuid siis alustas ta juba uue hooga. Ta jätkas: "Ma läksin nende asjade eest mitmeid kordi vanglasse, iga kord pääsesin ma lühikese arestiajaga, ja tavaliselt sain ma ka varem välja. Üks asi mida tahaksin veel mainida - kõik kuriteod mida ma sooritasin olid sinu pärast, ma tahtsin sind nii väga leida, ma küsisin kõigilt, kas nad teavad sinu kohta midagi, kuid ei. Ja miks nad peaksidki, sest nad olid ju ikkagi võõrad. Igatahes, peale mitut pikka aastat muutusin ma normaalseks tagasi, ma olin sõltuvusest vabanenud. Ma sain oma töökoha tagasi, ja sain omale korteri. Meest ma otsima ei hakkanud, selle asemel otsisin ma sind. Ma panin lehtedesse kuulutusi jne. Lõpuks sain ma tagasisidet, et sa olid ühe kasupere käest läinud teise ja sealt omakorda ühte kolmandasse. Ma sain teada, kus sa elasid. Otsustasin sellega oodata, ja sind homme külastada. Kuid hommikul juhtus see et sa olid ära jooksnud, kõik mu unistused olid liiva jooksnud. Ma olin täiesti põrunud. Ma hakkasin su kasuemaga vaidlema ja lõpuks hakkasin talle ka haiget tegema, kuid ikkagi ta ei öelnud kus sa oled. See ei kottinud teda eriti. Siis mõtlesin ma kus sina läheksid, ma mõtlesin nagu sina, ja otsustasin siis Valga'sse minna. Seal sain ma oma maja ja uue töö, seal oli mul veelgi parem elu. Kahjuks hakkasin ma iga päev ajalehest leidma üha uusi kuulustusi sinu kohta, mis olid su kasuemalt. Ta tahtis sind ainult sellepärast tagasi, et mina tahtsin sind tagasi. See kõik oli lihtsalt kiusu pärast. Kuid mina sellest ei hoolinud, ma ootasin sind. Lõpuks peale piki nädalaid sa helistasid mulle ja me saime kokku."
The end.

Autori kommentaar »