Plan B 9.osa (4)

Uurisin kirja veelkord. Ma nägin, et kiri polnud isegi avatud. Järelikult oli see saadetud kas väga ammu või selle haiguse ajal, kui teda kodus polnud, või ta lihtsalt viskas selle sahtlisse pärastpoole lugemiseks. Ma läksin enda tuppa ja alles siis avasin kirja ettevaatlikult (ma ei tahtnud kirja kahjustada, see oli ju ikkagi tõestus et mu ema on elus). Kiri ise oli selline:

Kallis õeraasuke!

Me pole juba pikemat aega kokku saanud, ega üldse üksteist näinud. Hiljuti otsustasin ma sulle veel lähemale kolida, nüüd elan ma siis Valgas. Tore uudis, eks ju? Või mis sa arvad? Palun helista mulle kui selle kirja kätte saad. Ma tahan sinuga väga ühel teemal rääkida - Liisu. Ma ikka ei tea kus ta on, või millega ta tegeleb. See Liisi õelushunni'kust kasuema on ikka täielik tolvan. Kuidas ta juba teda kohtles, nagu kaltsu!!! Ta rääkis, et ühel päeval oli ta lihtsalt kadunud või kodust ära jooksnud. Keegi ei teadnud temast midagi. Ja nüüd ma otsingi teda. Palun aita mul teda leida! Ma ei taha et ta pea'ks kannatama ega piinlema selle kasuema käes. Palun aita mind! Lihtsalt helista!

Sind oodates,
Su õeke.

Kirja läbi lugenud,tegin peas järeldusi, kuid ükski neist ei tundunud loogiline.

Ma panin kirja taas ümbrikusse tagasi ja jätsin ta enda tuppa. Taas teisse tuppa naastes otsisin ka teisi kirju või asju mu emast, kuid arvatavasti oli ta need kuhugile väga heasse kohta ära peitnud. Ma otsisin ta toast omale mingi ilusa koti ja panin kõik tähtsad asjad sinna sisse kaasaarvatud ema kirja. Asusin minekule.

Linna oli pikk tee. Umbes 10 km. Õnneks olin ma tädi rattaga tulnud. Kohalejõudes kinnitasin ma ratta rattakohta (Teate küll, kuhu pannakse rattad :D). Edasi liikusin ma jalgsi. Ma küsitlesin tänaval kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Kõigilt küsisin ma sama: "Vabandust, kuid kas te teate Mailee Kuuske?" Lõpuks peale pikka üritust sain ühe jaatava vastuse, mille üle olin ma väga õnnelik. Tunduski juba, et terve Valga linn on mu küsimusele vastanud. Pärast lähemat tutvumist ema tuttavaga sain ma teada tema nime - Kathleen August, ta vanuse - 35 ja et ta suhles emaga viimati eelmine kuu. Niisiis ei teadnud ta elukohta, kuid ta soovitas mulle ühte asja: "Muidu tavaliselt, meeldivad talle eraldatud paigad, kus kedagi pole eriti ligiduses. Ja talle meeldivad suured, ilusad ja tagasihoidlikud majad. Loodan et sain sind aidata. ... Kas sa oled ta tütar?" küsis Kathleen. "Jah! ... Ma pean nüüd lippama! Äm, kas sa saaksid mulle ta numbri anda?" Ta kirjutas ühele paberilipikule midagi ja siis andis selle mulle. Ma jätsin temaga hüvasti ja siis läksin minema, oma ratta juurde. Võtsin lukustuse ära, hüppasin sadulasse ja sõitsin parki, kus on rahulikum ja vaiksem. Seal helistasin ma Kathleeni antud numbrile. Telefon ainult kutsus ja kutsus. Keegi ei võtnud vastu. Proovisin veelkord, kuid ikka ei midagi. Alles nüüd meenus, et ma oleksin pigem võinud küsida tema numbrit. Otsustasin emmele veelkorra helistada, kuid homme. Siis kavatsesin alles seda tõsisemalt võtta.

Jätkub.

Autori kommentaar »