Võtmatu kiir. (3) (6)

eelmine osa;Ma vastasin kõigile jah ja vaatasin siis Huskini ja Renna poole. Renna näitas mulle salaja keelt.

Peale tunde

Peale tunde käisin korra sööklas ja ostsin šhokolaadi. Ma antsin 2 tükki Coreale ning endale võtsin 1 tüki. Corea; " Kas sa oled nüüd solvunud?" küsis ta ja pani šhokolaadi kotti. "mmm, jah. Kuigi ma pole solvuv inimene." Corea; " Ahah," vaatas ta kella. " Ma pean trenni minema, tsau, homme tulen sinu juurde siis," ütles ta mulle minema joostes. Ma ei öelnud talle midagi. Tõstsin oma koolikoti endale selga ja läksin koju.

Kodus

Kui jõudsin koju, siis õppisin ruttu ära ja vaatasin korraks telefoni. Kohe kui telefoni lahti võtsin ehmatasin ma ja kukkusin voodisse. " Kur.at, kes see nüüd veel oli, kes mulle selle pildi pani?" ütlesin ma üles tõustes ja telefoni kätte võttes. See oli alles jube. See youtube ehmatustüdruk oli seal. Ma muutsin pildi kibekiirelt ära ja ei märganud, et mulle oli uus sõnum saadetud.

Õhtu, kell 20.17

Ma läksin oma venna tuppa ja küsisin talt; " Ega sa mu telefoni pole näppinud?" Vend puges teki alla ja vastas; "ei." ning mängis,et ta magas. Ma ohkasin ja läksin oma tuppa. Oma toas, mõtlesin, et kes see siis on. Siis tegin telefoni lahti ja nägin et mul oli uus sõnum. Lausa 2 uut. Vaatasin esimest. See oli Huskinilt. " Mhh, nüüd kindlasti kutsub jälle välja jah? Ei, ei,ei,ei!". Ma ei avanud seda kirja. Vaatasin teist kirja. See oli Corealt. Vaatasin sinna sisse; " Tsauu, etjah, ma küsisin Huskikalt mis tal viga on, niietja, ta saatis sulle kindlapeale sõnumi,vaata seda,". Ma mõtlesin veidike. Miks ta seda tegi? ja ma ei mõelnudki Huskini sõnumit avada. See oli ikkagi ebameeldiv, et mina olin mingi katsejänes! Mul langes üks pisar silmast välja. Pühkisin selle kiirelt ära ja läksin arvutisse.

Kell 22.23

Ma panin arvuti kinni. Ma läksin voodi ja olin pikali. Ühel hetkel ema tuli järsku sisse. Ma ehmusin jälle. Ema pani ukse kinni ja istus mu kõrvale ja ütles; " Tead..Ferall.... Me kolime. Sina tuled ka kaasa.." Ma tõusin istukile voodi peale ja ütlesin; " Mida? mis kell?kuhu? millal? miks?" Ema tõusis püsti ja ütles; " Jah. kell pool 7. Mändaki 19. Homme. Sest siin me enam elada ei saa." ning ema läks ära. Ma läksin kiirelt telefoni juurde ja saatsin Coreale sõnumi. Ilmselt ta magas, kuna vastu sõnumit ei tulnud.

Autori kommentaar »