Perfect Nightmare 2# (5)

Jalutasime vaikuses pargi poole. Kohale jõudes kiljatas ta.


Ma vaatasin Olivia't imelikult.

" Mis sul hakkas? " küsisin ma.
" Seal. On. Caleb. " vastas ta ning näitas näpuga ühes suunas.
" Lõpuks näen ta ära ka. Sa koguaeg räägid temast aga pole nõus temast pilti näitama ega midagi. "

Vaatas sinna kohta kuhu Olivia näitab.

" Eek .. see on Caleb? Issand kui nunnu ta on. " ütlesin ma.

Olivia vaatas mind pahaselt. Ma vaatasin talle otsa.

" No mida? No on ju. " ütlesin ma.
" Vahet pole. Okei, mis me nüüd teeme? " küsis ta.
" Midagi ei tee. Lihtsalt jalutame, teeme omi asju. "
" Aga kui ta mind näeb? "
" Siis sa vaikid, mina räägin. "

Olivia vaatas mind kahtlustavalt , kuid oli siis nõus.
Jalutasime mööda parki ringi, kommenteerides iga mööduva inimese riideid. Järsku koputas keegi mu õla peale.

" Olivia? "

Ma pöörasin ümber.

" Ei .. ma pole Olivia. " ütlesin ma võõrale.
" Tema on. " ütlesin ma. Aga see ei olnud hea valik, kuna võõras kellega ma rääkisin, oli Caleb. Olivia pööras end heas tujus ümber. Kui ta nägi, et ta seljataga seisis Caleb , muutus ta pahaseks.

" Mida? " küsis Olivia.
" Olivia, sa näed hea välja. " ütles Caleb.
" Mhm. " ütles Olivia.
" Sina ka, tahtis Olivia öelda. " segasin ma vahele.

Olivia vaatas mulle segaduses otsa, Caleb naeratas.

" Vähemalt keegigi on minu vastu viisakas. " ütles ta.
" Mida? Sa loodad, et mina oleksin sinu vastu viisakas? " küsis Olivia.
" Jah .. " ütles Caleb vaikselt.
" Unista edasi. Pärast seda, mida sa mulle tegid, ära loodagi minult viisakust, andestust. " ütles Olivia vihaselt.
" No sel juhul, unista minu viisakusest samuti edasi. " ütles Caleb.
" Sinu viisakus? Millal sa kunagi üldse viisakas oled olnud? " ütles Olivia ja nii nende vaidlus edasi läks.

Ma tüdinesin ära ning läksin nende juurest minema. Väljas oli juba pimedaks läinud. Kõndisin inimtühjal tänaval. Natuke õudne oli. Kuulsin samme enda taga. Vaatasin seljataha, kuid ei näinud midagi. Tõstsin tempot. Järsku kostus kusagilt kellegi karjumine. See tuli väga lähedalt. Hakkasin jooksma. Kuulsin kuidas keegi mu selja taga jookseb. Ma ei julgenud selja taha vaadata. Lõpuks jõudsin tänavale kus oli inimesi. Jäin seisma korraks ning vaatasin selja taha, kuid kedagi polnud seal. Neelatasin sügavalt ning kõndisin edasi kodu poole.

Maja ette jõudes otsisin taskust võtmeid. Keerasin välisukse lahti ning astusin trepikotta. Panin ukse tagasi kinni ning lukku ning ronisin trepist üles kolmandale korrusele. Hakkasin korteriust lahti keerama, enne lendasid need mul küll käest maha. Sisse jõudes avastasin ma, et Olivia oli koju jõudnud. Vaatasin teda ehmunult.

" Kuidas sa nii ruttu jõudsid? " küsisin ma talt.
" Taksoga. " vastas ta pahaselt.

Võtsin oma jope seljast ära ning riputasin nagisse.

" Seega, miks sa mind sinna üksi jätsid? " küsis ta.
" Sorry, aga igav hakkas. " vastasin ma ning istusin voodile.
" Jajah, muidugi. " ütles ta ning läks arvutisse.
" No mida. Sul hakkaks ka igav kui ma kusagil enda exiga vaidlema läheksin. Ausalt. " ütlesin ma talle.

Olivia ütles midagi omaette. Ma ei tahtnud teada, mida ta ütles.
Viskasin end voodile pikali, urgitsesin taskust oma iPhone'i välja ning tegin omi asju.

Möödus tunde.

Ühel hetkel Olivia karjus :
" BINGO! "
Ma tõusin ehmatades istuli.
" Mida? " küsisin ma.
Olivia vaatas minu poole, nagu ta oleks unustanud, et ma olen ka ruumis.
" Ei midagi.. ei midagi .. " ütles ta.

Vaatasin teda imelikult, pööritasin silmi ning viskasin tagasi pikali.


Jätkub ..

Autori kommentaar »