Vida nomada#4. (3)

1.oktoober.
Tere, reisipäevik.
Nagu tead, jõudsin täna hommikul Rootsi.
Ega ma ei hakka sulle kohe ütlema, milline päev täna oli.
Kuula algusest peale.

Väljudes lennujaamast, olid mul tunded väga sassis.
Olin kuradima rõõmus, et sain reisida ja põgeneda halvast
Olin kurb, et Martin mulle nii tegin ja et ma ta sinna Londonisse jätsin.
Tundsin süütunnet, et jätsin ema ja oma elu Eestisse.
Ühesõnaga, olin emotsionaalne. Kella seitsmeks hommikul jõudsin Stockholmi, kesklinna.
Oli tavaline esmaspäev. Lapsed sõitsid ratastega kooli, naised jooksid tänaval ja tegid trenni ja mehed sõitsid autodega tööle.
Nagu ma ütlesin, oli tavaline päev. Aga mitte mulle.
Ma olin otsesmõttes kodutu.

Jah, raha mul oli natuke ja ma peaksin Rootsis paar nädalat ära elama.
Aga mulle meeldis siin. Mõtisklesin, äkki jään siia kauemaks. Kuid kui ma seda teen, ei pea ma selle rahaga vastu. Maksimum kuu.

Ma peaks ju endale töö otsima. Mul ei olnud aga aimugi, mis ala mulle üldse sobiks! Ülikooli asemel ma ju põgenesin ju Martiniga minema.

Aga olin kindel, et motelli asemel pidin üürima korteri. Minu õnneks ma rootsi keelt praktiliselt oskasin. Kooli ajal sai õpitud.
Leidsin ühe kinnisvarakontori.
Sisenedes leidsin eest ühe blondi, noor tütarlapse, kes meeldis mulle esimesest silmapilgust.
Ta tundus tore ja sõbralik.
"Hej! Jag vill hyra din lägenhet, här i centrum*," laususin ma tüdrukule ja istusin toolile.
Tütarlaps muigas.
"Din accent säger att du inte är en svensk!**" ütles ta.
Ma kortsutasin kulmu. Kus ta aru sai?
"Tyvärr, jag ville inte att rota i ditt företag!***" vabandas ta siis.
"Åh, inga problem. Du hade rätt. Ja, jag är inte en svensk,****" vastasin talle.
"Är det egentligen? Inte roligt. Och jag har inte ens härifrån. Jag är från Estland. Ni har hört, tror jag*****?" lausus ta.
Ehmatasin.
"Har jag hört talas om det?" naersin ma.
"Ma ise ka olen eestlane!".
"Oi isver!" naeris ta. "Teate, seda kostus ka teie häälest. Eestlane tunneb eestlase ikka ära, või mis?"
Naeratasin talle.
"Ikkaikka! Agajah, ma tulin just Rootsi ja kavatsen siia jääda ka natukeseks ajaks."
"Teate mis? Ka mina elan siin samas, korteris. Mu kõrval on vaba korter. See on odav ka. Kui te viitsiksite mind veel oodata poolteist tundi, võiksin teid sinna juhatada.
"Ah kutsuge mind sinaks!" naersin ma. "Ma olen Stefani."
"Meeldiv tutvuda, Stefani," muigas tüdruk.
"Mina olen Mariet."
"Agajah, ma oleksin sind nõus küll ootama. Võtaks pärast uues korteris ühe kohvi ja räägiks natuke?"
"Sobib. Sa võid ju natuke Stockholmi kesklinna piiluma minna, kuni töötan."
"Täitsa hea mõte! Kas sobib, et jätan oma kohvri siia?"
"Ikka!"
Seejärel jalutasin kuningalossi juures ning vaatasin H&M-idesse ning juba kohtusin Marietiga.
Läksime "koju."
Nüüd ma siis istungi põrandal, oma uues korteris, oodates Marietet, kuni ta oma riideid vahetas.
Ta peaks iga hetk saabuma,
seega korteri üksikasjdest räägin homme!
_______________________________________________
*Tere! Ma sooviksin üürida endale korterit, siinsamas, kesklinnas.
**Teie aktsent näitab, et te pole rootslane.
***Vabandust, ma ei tahtnud teie asjades tuhnida!
****Ah, pole probleemi. Teil oli õigus. Jah, ma pole rootslane.
*****Kas tõesti? No tore. Ega ma isegi pole siit pärit. Olen pärit Eestist. Olete kuulnud, usun?
******Kas ma olen kuulnud?