Päevik: keda üldse võib usaldada? //7 (15) (2)

Eelmises osas:

Jõudsin klassi isegi minut enne kella, viskasin jaki rõivistusse ning istusin(nüüd juba harjumuspäraselt)Elisabethi kõrvale.Algas matemaatika.
Peale seda tundi tuli jälle Pheobe-miss-reetur mind tüütama..nagu tavaliselt üritas ta seletada, et Julian valetas mulle ja ma nägin valesti või midagi sellist ja et tema pole mulle iialgi midagi hullemat teinud kui unustanud mulle mu lemmik pastaka tagasi anda.--ehk siis tüüpiline vahetunni ja noh..vaba aja tüütus..endiselt ei uskunud ma teda sest mul on imeline nägemine ja erinevalt TEMAST nagu ma talle rõhutasin usaldan ma Juliani, kuid selle peale vastas ta vaid,et kust ma üldsegi tean et ma teda võin usaldada ja see ei puutu hetkel üldsegi minuga kokku vaid ma päriselt küsin kust sa tead et võin "õpetaja J.-d" usaldada"-- ja see pani mind isegi tõsiselt mõtlema, kuigi muidugi -reetur-Pheobet ma endiselt ei usaldanud aga tõepoolest..kust ma tean et võin JULIANIGI usaldada? Keda ma ÜLDSE võin usaldada? (ja see oli esimene kord paljudest, kui ma temas kahtlesin.)


Selles osas:
2 aastat hiljem

"Emmaaaaa...tee kiiresti ma pean kella kaheksaks Julianiga kohtingule jõudma ja mul on SEDA kleiti vaja!"hüüatan trepist alla tormates ja mõtlen kus k.u.r.a.t. mu juuksehari on?
"Näe siin on su kleit" lausub ema..ILMSELT püüdes mind rahustada et "see on KÕIGEST kohting" kuid ma vaid vastasin: " See on meie 15. kohting ja Julian lubas midagi VÄGA erilist teha ja ma ei taha seda ära rikkuda."..nagu enamuste kohtingutega juhtunud on--lisasin ma mõttes, sest igal kohtingul oleme me Julianiga märgan'd midagi kummalist ja seetõttu on kohting alati poolikuks jäänud.
Minu ja Juliani suhted on juba vägagi imelised oleme juba.. või-noh ma kaotasin 17 kandis järje..korda suudelnud :/..helises uksekell ja kohe ma hüüdsin paaniliselt "EMAA, pliiiz hoia teda veidi aega..kümme minta või nii tegevuses..ma olen üleval ja üritan oma KOHUTAVATE juustega midagi ette võtta." ruttasin üles ja ma ei saanud pihta..MIKS mu juuksed viimasel ajal nii puhvakad on olnud..ma püüan neid alati paaniliselt sirgendada aga varsti on need jälle sassis ja krussis..ja ma VIIIIHKAAAN lokke..eriti kräsupealokke lihtsalt KOOHUTAV..

Kümne minuti pärast..kui juuksed enamvähem sirged.. viskan kiiresti selga oma uhkeima helesinise alt graatsiliselt laienevate volangidega kleidi, võlun kiire liigutusega kõik hõbedasse käekotti, jalga kontsad aj ruttan alla.
Seal ootab mind siis ülikonnas Julian..pole ikka veel ära harjunud sellega et temagi võib kenalt riides käia..kuigi oleme juba üle aasta kohtamas käinud..jajah ma tean et 15 kohtingut aasta kohta on väääga vähe aga noh kooliga(ja kodutöödega) ja deemonijahiga on päääris raske veel kohtamas ka käia, kuna Julian tahab et kohtingud oleksid kõik pikalt planeeritud ja vägagi peened(:s) aga ka kõigi ettevalmistustega..nagu ma juba ütlesin..pole ükski kohting veel õnnestunud ja ma olen aru saanud(juliani jutu järgi) et 15 peaks olema hea number.. või vähemalt on see Juliani õnnenumber..nii et see kohting lihtsalt EI TOHI vussi minna.

Maja ees ootas takso ja nagu Julian mulle alati kinnitab võiks ta tellida ka limu aga see tõmbaks "miss ja mister vampiirijahtijatele" (nagu ta meid nüüd kutsub sest viimasel ajal on olnud vampiirid tõeline nuhtlus)
liiga palju tähelepanu..aganojah ma olen talle alati vastu öelnud et sellest pole midagi.
Rääkisime taksos igasugustest asjadest ja vältisime võluteemat..rääkime kohtingutel alati vaid tavaasjadest et me endale õnnetust kaela ei tooks.. aga see pole nagu eriti toiminud.
Ülejäänud kohting kulges samat viisi kuid paremini kui varasemad kohtingud aga kui me juba lähenesime üksteisele üle kohviku laua siis nagu alati..deemonihäire...
See oli küll vaid tüli kelneri ja kliendi vahel kuid me mõlemad tundsime et see külaline on OMHORKAAK e. teoreetiliselt libahundi ja vampiiri ristand.. kes kui ta läheb endast välja muutub väägagi ohtlikuks.
Hüppasime mõlemad Julianiga püsti ja läksime tüli lahendama et saaksime vähemalt pärast kohtingut jätkata, kuid see ei läinud just hästi:
"No, kas tee ei saa aru või ma ei saa minna ära enne kui ma olen saanud hambaorgi!" hüüdis omhokaak..njah väike probleem inimese jaoks kuid ka kõige väiksemad inimeste probleemid on neile suured ja võivad neid endast välja viia.
"Meil ei ole siin restoranis hambaorke." lausus kelner rahulikul rahusaval toonil kuid omhakaakidele mõlub vaid probleemi lahendamine ja see ei pruugi ka aidata kui ta on juba liiga endast välja viidud..tüli kiskus aina suuremaks.. kelner küll üritas säilitada rahulikku tooni kuid omhk. läks endast aina rohkem välja ja lõpuks ta "plahvatas".
äkitselt kostus tema suust kõige kohutavam noot mis võib kostuda mõne võluolendi suust: 4 oktavi #D...see tähistab justkui sõja hüüdu..valukarjet jaa hoiatust et kõik põgeneksid.. sest paljub ohtlikud olendid kes ei suuda ennast va#!?!#eda muutuvad just selle hüüdega..
Me Julianiga tegutsesime kiiresti..viskasime mõlemad pasapommi maha ja tõukasime suure hooga olendi tahaõue ja lukustasime ukse..enda JÄREL...see imelik hundilaadne kuid ometi mürgiste vampiiri kihvadega olend ründas meid meie kahe vahele.. nii et pidime lahku lööma..paragrahv nr 6.7--ära kunagi löö lahku oma võitlemis partnerist.
Õnneks tänu kõigele harjutamisele tabasime teda siiski mõne aja pärast korraga tulepalliga nii et suutsime teda nii palju nõrgestada et ta tagasi võlumaailma saata.
Kahjuks nüüd aga oli kohting rikutud ja kumbki meist ei viitsinud jätkata ning ta saatis mind koju ja kui jõudsin oma tuppa võtsin ma vaid kleidi seljast ja hüppasin kohe teki alla magama..

Hommikul äratas mind ema kes nõudis et ma kooli läheksin..panin end uimaselt valmis ja enne kui märkasin olingi juba koolis ja igavlesin paberile kritseldades oma kohal..Pheobe ja Khrisiga ma ikka ära ei leppinud..kaks aastat..tülis. Kuid nüüd sammus Pheobe minu poole ja teatas: "Mul on kindel tõend, et Julian pole see, kes ta ütleb, et ta on.

Autori kommentaar »