Õuduste elu (kuues osa) (2)

Eelmises osas: Me ei märganudki mis laval toimus...

Hiilisime vaikselt kooliukse poole. Panime siis riidesse ja läksime uksest välja. Ei suutnud enam kannatada, aga pidasin endas kinni seda, et ma ie räägi vanematele sellest piuksugi. Läksime kõik oma koju. Õnneks oli ema kodus. Arvuti oli sisse lülitatud ja telekas oli sees.


Ema, mis kell sa homme tööle lähed? (Mina)
Kell kaks. (Ema)
Ja koju tuled? (Mina)
Kell kuus. (Ema)
Nii lühike tööpäev? (Mina)
Jah! Ma olin ju täna väga pikalt tööl. Sellepärast ma olengi tööl ainult kahest kuueni. (Ema)
Olgu. (Mina)
Tahtsid veel midagi rääkida? (Ema)
Ei. (Mina)
Aga kuidas koolis läks? (Ema)
Hästi! (Mina)

Üritasin seda varjata. See õnnestus. Teadsin mis ma homme teen. Kui ma koolist tulen, on ema juba tööle läinud ja siis ma pakin kohvri ja lähen mõnusasse hotelli. Kui ema isa mind otsima hakkavad, ütlen neile, kus ma asun ja nii saamegi uude koju. Hakkasin õnnest toast tuppa jooksma. Ei katsunud ma sellest kellelegi rääkida enne, kui olen hotellis. Läksin arvutisse ja logisin Msn-i sisse. Ka Mirell oli sisse loginud. Hakkasime juttu rääkima...

Autori kommentaar »