Õuduste elu (esimene osa) (3)

Läksin kooli. Olin jälle esimene, aga ma olen sellega harjunud. Õpikud võtsin kohe välja! Ootasin Elly't ja Mirell'i. Nad jõudsid peagi ja võtsid ka õpikud välja.
Lähme vetsude juurde! (Mina)
Loomulikult. Aga kas sa midagi välja oled uurinud? (Mirell)
Ei. (Mina)
Lähme juba! (Elly)
Lähme (Mina)
Läksime vetsu juurde. Seal oli alati kõhe olla, kuid kõndisin siiski esimesena. Seisatasin...
Nägite? (Mina)
Mida? (Mirell)
Uks liikus! (Mina)
Apppiiii! (Elly)
Meie ees seisis üks mees. Ta püüdis meist kõigist haarata, kuid jooksime ülikiiresti klassi! Imelik oli see, et kedagi ei olnud ikka klassis.
Huvitav! Tavaliselt on ju olnud juba paljud kohal! (Mina)
Jah. On küll! (Mirell)
Kes see seal vetsus oli? (Elly)
Kui Elly seda ütles, hakkasid meil jalad värisema. Vaatasime klassis ringi... Kedagi ei olnud!
Appiiii! (Elly)
Ära karju! (Mina)
Aga ma nägin klassi nurgas üht.. üht meest! (Elly)
Olgu! Aga rahune maha Elly! Meie oleme ju siin! (Mirell)
Meie Mirell'iga üritasime lohutada Elly't kui ka ennast. Olime kohutavalt pettunud, et ise seda ei näinud! See mees oleks olnud jälle uus juhtnöör! Kuid järsku karjatasime, mina, Elly ja Mirell. Keegi võttis meist kinni... Üritasime pead pöörata, aga ei saanud!
Lase Meist Lahti!! (Mirell)
Keegi meie selja taga lasi meist lahti, aga teda ennast me ei näinudki.
Kuidas sa seda tegid? (Mina)
Mida ma siis tegin? Ma lihtsalt ütlesin et: lase meist lahti! (Mirell)
Olime Elly'ga üllatunud et kuidas Mirell seda tegi!
Miks kedagi klassis pole? (Mina)
Kust mina tean, miks kedagi ei ole! (Mirell)
Minu teada on täna ju Kolmapäev! (Elly)
Ongi! (Mina)
Kuulge! Lähme siis koju kui kedagi koolis pole! (Mirell)
Teate, tulge täna minu juurde. Mul on isa ühetesitkümneni õhtul tööl ning ema sõitis tallinnasse koosolekule! (Mina)
Olgu pealegi! (Mirell)
Mul on aega küll! (Elly)
Lähme siis! (Mina)
Panime õpikud lauasahtlisse tagasi ja hakkasime alla minema. Panime riidesse ning läksime minu poole...

Autori kommentaar »