Tee, mida armastad ja armasta seda, mida sa teed (3)

! TERE TULEMAST LUGEMA MINU UUT JÄRJEJUTTU. LOODAN, ET KÕIGIL LUGEJATEL ON SIIA TULLES HEA TUJU NING KUI EI OLE SIIS KÜLL TA TULEB. ;) TULETAN KÕIGILE VEEL MEELDE, ET SEE ON MINU JUTT JA MINA OTSUSTAN MIDA MA TEEN. HALVAD KOMMENTAARID KUSTUTATAKSE. TÄNUD KA ELIZABETHLIISULE, MINGE LISAGE TEDA, KINKIGE TALLE TÄHTI, PANGE 5P JA LOEGE TA PASTAKAT. ÄRGEM UNUSTAGEM KA SEDA,ET TEGU ON H2002 EBALOOGILISE VÄLJAMÕELDISEGA ;) AITÄH JA NÜÜD LÕPUKS VÕIME ALUSTADA JUTUGA. :) !

Tee, mida armastad ja armasta seda, mida sa teed. (1.osa)

(Kaldkirjas jutt toimub Anna peas.)

Vahest mõtlen, miks ma seda kõike üldse teen. Kui korralikult järele mõelda, siis ma ei teagi. See on lihtsalt nagu harjumus. Mitte just iga inimene ei tõuse hommikul kell 11, kuna on kella 12 õhtul stuudios. Tantsustuudio on kõik mis mul on ja mitte keegi ei saa seda mult ära võtta. Mõned imestavad miks ma hoopis selle tee valisin. Ma vastan lihtsalt, sest ma armastan tantsimist. Noorena olin riigi parim, kuid jalavigastuse tõttu pidin pooleli jätma. Nii ma siis läksingi oma vanemate nõuannete järgi õppima Stanfordi ülikooli arstiks õppima, aga seal olles sain aru, et see pole see mida ma tahan terve oma elu teha. Kuna ma olin terve oma elu tantsinud, tegin oma tantsustuudio. Koht, kus ma tunnen ennast mugavalt ja arendan lapsi nende loovusega. Peale selle on mul endalgi lõbus, kuid kõik ei ole lust ja lillepidu alati. Ka mul on raskeid aegu olnud, sellele väitele ei saa kuidagi vastu vaielda, aga jäägu see minevikku. Mida ma öelda tahan on see, et see kui ma tantsustuudios töötan ei tähenda, et mul poleks ajusi või ma ei oska midagi. Ma annan endast iga päev 110 % ja ma olen uhke enda üle ükskõik mis ka ei juhtuks. Ma kordan ma ei lase mitte kellelgil ennast alandada ja ma võitlen enda eest mis iganes ka ei juhtuks.

Kõnnin tänaval ja järsku kukub üks vanainimene mu ees. Aitan ta püsti ja ta hakkab midagi sonima ja jookseb mu eest ära.

Huvitav...

Kõnnin edasi ja tänava lõpus asubki minu stuudio. "Lights, Camera, Action!" Dance Company.

See on nagu mu teine kodu. Ma veedan seal 9 tundi päevas. Segane, eks?

Astusin siis sisse ja esimese asjana jookseb mulle vastu Juta, kes karjub mulle: " ME SAIME EDASI, ANNA, ME SAIME EDASI!"

( Juta istub esilauas administraatorina ja ta on sõna otseses mõttes Anna ingel. Juta räägib IFDC-st= International Felisa Dance Competition. See on suur asi ja meie LCA perekonnanon nad juba 3. aasta järjest proovinud sinna saada. Lõpuks neil see õnnestus. Oh, neil on palju tööd teha)

"Kuhu?" vatasin ma ükskõikselt ja asusin oma "hommikusööki sööma"
Juta seepeale: " Pff, me saime edasi IFDC-e!"
Mina:" Shut up! See pole võimalik! AAAAAAAAHHHHHHHH! ME SAIME EDASI! KÖHHH!! RÖGHHH!

Ja ma ajasin oma harmoonilise hommikusöögi kurku. Achievement unlocked!

Igatahes, pärast seda "väikest" õnnetust läksin seda lastele rääkima. Kõik hüppasid rõõmust üles ja alla ning kallistasid üksteist. "Meil on nüüd palju tööd vaja teha," ütlesin ma.

Terve tänase päeva mõtlesin koos Mercedese, Ivi ja Andreiga välja plaane ja tegime esimesi ettevalmistusi võistluseks.

(Nemad on teised treenerid, kes on aidanud mu unistused täide viia.) Viimased eratunnid lõppesid täna kell 11.45 koos Liliaga.

(Lilia on üks väike armas ingel ja tugevaim tantsija oma vanusegrupist. Ta on 8.) Igatahes koju jõudes ma kukkusin voodisse ja järgmisel hommikul magasin sisse. Räägi veel magamatusest. ;)

Jooksin stuudiosse vahetasin riided ja äkki jookseb mu juurde Carmen
(Lilia järelt teine tantsija, ta on ka 8.) Ta ütleb:......


Jätkub...

Autori kommentaar »