Järjejutt,mingisugune

postitas: -RoosadPrillid - 18.01.2009, 2009-01-18 18:37, loetud: 365x

Taas kõnnin ma koolist koju, kõrvaklapid peas, närin sihvkasid ja olen omades mõtetes, kuni keegi koputab mu õlale. Võtan kõrvaklapid kõrvast ära ja pöördun tema poole. '' Kaisa, tsau ! '' olin ma üllatunud teda nähes.
'' Ken, tsau. Ma hüüdsin sind nii valjusti , aga sa ei kuulnudkii. '' muigas ta. '' Täna välja kaa ? '' küsis tüdruk. '' Jah, ma arvan küll. '' vastasin talle. '' Okei, tore, ma nüüd jooksen tagasi , Kertu juba ootab. Tsau ! '' ütles ta veel kiiruga ja jooksis tagasi.
Njaa.. Kaisa. Tüdruk, kes mulle meeldib. Sõbrad räägivad, et ka tema pidi minust huvitatud olema. Aga, kes teab, kes teab.. Igastahes, ma täna vist räägin talle oma tunnetest tema vastu.

Koju jõudes võtsin kapist endale midagi süüa, vaatasin telekat, õppima ei hakanud, kuna täna on reede. Kell oli juba nii kaugel, et oli aega välja minna. Võtsin nurgast oma rula ja läksin skeidi poole. Seal ootasid mind juba teised - Fred, Jass, Lauri, Oskar, Loviisa, Marelle ja Kaisa.
Marelle jooksis mulle naeratades vastu ja kallistas mind tugevasti. Kaisa näost oli näha kadedust. Aga me oleme Loviisega parimad sõbrad. Me saame alati kõigest rääkida ja üksteist usaldada. Ta on alati toeks, kui vaja on ja muidugi olen ka mina talle toeks, kui temal vaja on.

Sõitsime sõpradega ruladega. Muideks, ka Loviise sõidab rulaga, täitsa hässti kusjuures. Üritasin ka Kaisaga rääkida, aga ma pidin pettuma, kuna ta ei teinud minust eriti välja ja sebis hoopis Lauriga. '' Okei siis nagu.. '' mõtlesin mina ja sõitsin edasi, kuni lõpuks polnud enam tuju. '' davaj, kuulge, ma lähen nüüd. Tsaauks! '' hüüdsin ma ja sõitsin kodupoole. Oli juba päris hämaraks läinud. Tee peal märkasin ühte tüdrukut nutmas, kes istus suure tamme puu all oleval pingil.
Ma liikusin tema poole. Panin rula pingi kõrvale ja istusin. Olin natuke aega vaikselt ja lihtsalt istusin seal, täiesti vööra tüdruku kõrval. Ta pühkis pisaraid ära, kuid asjatult, neid voolas mööda tema põski ikka ja jälle alla. '' Tüdruk, mis juhtus ? '' küsisin ma kurval hääletoonil. Tüdruk vaatas mulle otsa ja isegi naeratas korraks. Vaikus. '' Okei, vabandust, ma olen lihtsalt uudishimulik.. Ma ju isegi ei tea sind.. '' ütlesin ma ja hakkasin liikuma , kuid siis ta siiski hakkas minuga rääkima. '' Olgu, ma räägin.. '' sõnas tütarlaps. '' Ma elan oma emaga kahekesi.. Me läksime täiesti riidu.. Ta sõimas ja isegi peksis mind.. Siis ma jooksin kodust ära. Ja ma ei julge enam koju tagasi minna.. '' rääkis ta jälle nutma puhkedes.
Ma ei osanud midagi õelda sellepeale. '' Tead, tüdruk. Ma arvan, et sa peaksid siiski koju minema, su ema kindlasti muretseb ja.. Võibolla saate asjad selgeks räägitud.. '' vastasin ma talle.
'' Ei, ei ! Sa ei saa aru ! Ma ei talu seda enam, et ta mind lööb ! '' läks tüdruk endast välja. Ma vaatasin ta helesinistesse silmadesse. '' nojah.. Aga sa ei saa ju kusagile tänavale ka jääda.. Sul on kindlasti kõht tühi..? ''
Tüdruk noogutas jaatavalt. Võtsin taskust rahakoti välja, et talle söögi jaoks natukene raha anda. '' Ma võin sulle natuke toidu jaoks raha anda, et sa päris nälga ei jääks. Aga ma sinu asemel läheks siiski koju, kui sa ennast paremini tundma hakkad. '' laususin mina ja ulatasin talle raha. Ta võttis selle vastu.
'' Aitähh.'' naeratas ta. Rahakotti tagasi taskusse pannes võttis ta mult selle järsku ära ja jooksis minema.
'' Misasja, kuule , oota nüüd ! '' hüüdsin ma ja jooksin talle järele. Ta jooksis metsa suunas. Ma kaotasin ta silmist ja lõpetasin jooksmise.
'' No enam hullemaks minna ei saa..'' pomisesin ma vihaselt ja läksin tagasi pingi juurde, võtsin oma rula ning sõitsin edasi kodupoole.
Koju jõudes suundusin otsejoones oma tuppa ja viskusin voodi peale pikali ja vajusin omadesse mõtetesse.


_____________________________________

Jätkan ? (: