Surm on lihtne... (9)

Surm on lihtne, vaikne tee inimese kustumiseni. See võib hiilida, nagu kass, kihutada, nagu vesi kärestikus ja seejärel rünnata, nagu saakloom saaki. Jah, surm on lihtne, vaikne.. Aga paratamatult muudavad mõned minutid/sekundid, enne seda, selle asja tülgastavaks - piin, põlemine...
Kord see oli, kui sai veel liivakastis mängitud. Kord see oli, kui sai kätte võetud esimene aabits. Jah, kord see oli, kui mina ja mu parim sõbranna olime veel väga lähedased. Aastad sellest ajast on möödunud.. Me mõlemad oleme saanud täiskasvanuks ja kumbki on oma teed läinud. Kuid ometigi need 2 teed kord ikkagi ristusid. Igaveseks..
19.juuni 1940
Tuppa astudes oli jahe tuuleõhk lennutanud lendu paberid, mis ennist ilusti virnas laua peal seisid, nüüd lohakalt põranda peal vedelesid. Minu sõbranna istus kaugusse vaadates akna all, pilt tühine. Nähes suurt segadust, laskusin koheselt põrandale paberite järele. Alguses ei teinud ta must väljagi, - nagu oleks teda miski häirinud - kuid kui olin paberitega ühele poole saanud, lausus ta sõnad.. sõnad, mis seletasid iseenesest kõike : '' Mait küüditatakse kuu aja pärast Siberisse. '' Mul kulus mõni sekund, kuni suutsin tabada sõnade tähenduse. Ja edasine polnud enam minu teha, sõnad tormasid paaniliselt mu suust laia maailma : '' Ei ! Ei ! SEE POLE VÕIMALIK ! MINU POEG ! KUIDAS NAD VÕISID ? '' Mu sõbranna hele hääl tormas kui kellukese helin minu valjude röögete poole : '' Jah, kordn.ikud käisid enne sinu äraolekut siin. Koos Maiduga läheb ka maja. Ma ei kujuta ette, kus me elama hakkame. '' Viimase lause juures muutus ta hele hääl sombuseks ja siis hakkas ta nutma. Püüdsin ennast koguda, aga asjatult - paanilised sõnad tormasid taaskord eikusagilt välja : '' SA HOOL.ITSED AINULT SELLE NEETUD MAJA PÄRAST ! Kas sa siis tõesti Maidust ei hooli ? Ta oli sulle ju nii kallis, aga nüüd.. MIS NÜÜD ON SAANUD ? '' Ja siis taipasin, et ka mina nutan. Pisarad aina voolasid ja voolasid..
Järsult tõusis mu sõbranna püsti. Tema veetleva valge kleidi äär rebenes ribadeks - ilmselt oli kuhugile kinni jäänud. Riide rebenemine oli nii metsik, et peatas kõik helid ümbritsevas ruumis, kuid ometigi.. ometigi kuulsin pudelikorgi avanemist ja tema karme vihast lõkendavaid sõnu : '' Nüüd mulle aitab ! '' Õige varsti tundsin oma näol, kaelal, õlgadel, midagi märga.. märga, mis asendus mõne sekundi pärast põlemisega - hape. Kas tõesti oli mu parim sõbranna seda mulle teinud ? Kas tõesti oli ta mu elu muutnud põrguks, pärast kõiki neid koos veedetud aastaid ? Kas tõesti oli ta mulle peale kallanud suures koguses hapet ? Mõttetegevus aeglustus ja põlemine muutus järjest meeletumaks, valusamaks, vägevamaks...
Järsku leidsin ma ennast maast. Tundsin keha meeletut vappumist. Mu suu vajus iseenesest lahti ja seejärel kuuldus metsik valukarje. Oma käevarrel tundsin õrna puudutust.. õrna, sametist puudutust. Jah, see oli mu sõbranna, keda ma nüüdseks kogu hingest vihkasin. Ta põlvitas mu kõrval ja nuttis veel metsikumalt kui enne. Lootsin, et ta teeb sellele kiire lõpu. Põlemine oli saavutanud oma haripunkti ja kuuldus teinegi.. teinegi metsik karje. Samal hetkel tundsin ma, et keegi oli astunud tuppa, keegi, kes seisis nüüd mu endise sõbranna juures. Ma ei suutnud pead pöörata, et talle otsa vaadata, kuid ometigi ma tajusin, et ka tema oli põlvitanud. Tundus, nagu oleks tuppastuja mu endist sõbrannat lohutanud. Justkui iseenesest pöördus mu pea nende poole ja siis ma nägin, kuidas tema suudles teda otsaette. Järjekorde valusähvatus. Hape oli edasi lavinud käsivartele - või mulle ainult tundus ? - vahet ju pole, kogu mu ülakeha niigi põles. Aga oma meeltega olin ma ikkagist nende juures. Jah, mu poeg oli suudelnud teda. Mu 16-aastane poeg ! Kuidas sai see võimalik olla, et tema, keda ma nii väga armastasin, armastas teda, keda ma nii väga vihkasin ? Jällegist mu mõttetegevus hääbus - valu lõi juba ajju. Kuuldus tuule sahin ja tajusin, et keegi oli minema läinud. Ei suvatsenud isegi vaadata kes. Kuid mõne hetkega oli ta tagasi. Mu pojal oli käes nuga, kööginuga ja kaheldes astus ta nüüd minupoole. Lõpuks.. viimaks teevad nad sellele lõpu. Jõudnud minuni laskus ta põlvedele ja tema suust kostis sosin, mis ajas mul südame pahaks : '' Mul on kahju. '' Nomuidugi, kui tal oleks tõesti kahju olnud, oleksid nad mulle ammu, ilma viivitamiseta, ilma piinadeta otsa peale teinud. Viimaks võttis ta mu käsivarre ja lõikas veenid lõplikult läbi. Sama tegi teise käega. Veri voolas.. rahulikult, ilma kiirustamiseta. Ma põhimõtteliselt ei tundnudki seda. Vere voolamine oli köömes, võrreldes põletava põlemisega, mis polnud ikka veel läbi. Kui kaua olin ma seda talunud ja kui kaua pean ma seda veel taluma ?
Minutid möödusid, põrand oli peaaegu üleni verega kaetud. Kaua veel ? Toas polnud vist enam kedagi peale minu. Ma ei suutnud vaadata. Tundsin, kuidas higi ja veri segunesid, kleepides kleidi mu seljas jäägitult keha külge. Kaua veel ? Sekundid möödusid, sulandudes minutiteks ja minutid omakorda tunditeks. Mu meeltes ei mõlkunud muud, kui valu, põlemine, valu, põlemine.. Ning siis taipasin, et ma langen, aina sügavamale ja sügavamale, alla, alla...

Surm on lihtne, vaikne tee inimese kustumiseni, aga.. Jah, vot just see aga pöörab mõtte teise tähendusse. ( kui saate aru, mida ma mõtlen. )

Autori kommentaar »