Teema: Järjejutud / Armastus

Ja siis ta uinus #3 (0)

Täna õhtul etendub mäng.
Aegade õrn vira kumas pööningul. Minevik istus tolmusel põrandal, kiikudes aegamisi edasi-tagasi. Tema silmad olid suunatud kaugusesse ning need olid tühjad. Tumedates iiristes ei olnud enam helki, ei hinge! Hallid juuksed looklesid mööda kehakumerusi põrandalaudadele, neisse oli torgatud üks närtsinud roos, mille üks kroonleht kukkus küljest ning pudenes põrmuks. Klaasistunud nägu oli paigal, mitte ükski sügav vagu näos ei liikunud. Tema aeg oli läinud ning ta oli saanud möödunud hetkede valitsejaks.
Olevik tantsiskles. Põrandalauad kriuksusid ta jalge all, kuid see meloodia innustas tema jätkama. Kullakarva juuksed langesid vabalt pihani. Nägu õhetas, põsed olid värvunud roosaks nagu neitsil. Punased huuled vormitud naeratuseks, mis nii helge. Silmades terendas lootus ja elujõud. Tema oli hetk! Tema käes oli võim ja ta teadis seda. Milline õndsus valitses ta hinges!
Tulevik hiilis varjudes. Vilksamisi oli teda näha silmanurgast, aga kui vaadata sinna, kus ta korraks oli, siis oli ta juba kadunud. Teda polnud veel kohal, aga ta oli aimatav. Tulevik hingas, külm õhk silitas tuba. Olla ei keegi praegu oli vaid väike hind, mida maksta selle eest, et kunagi olla keegi, olla olevik, omada võimu hetke üle.
Väikene poisike istus mineviku põlvel. Salamisi piidles ta minevikku, olles ise osa sellest. Tema lapselik nägu oli liiga tõsine, kuna ta oli näinud asju, mida ei tohiks keegi kunagi silmata. Silmanurkades olid väsimuse kurrud. Taevasinised silmad olid kurvad, kuid ometi sügavad kui ookean. Sügavust täitsid valu, hirm ja lootusetus, mis mäslesid temas. Valu pures hinge, hirm halvas mõistust, lootusetus irvitas vaikides nurgas.
Tuul vilises toas, paugutas aknaid. Klaasid klirisesid. Poisike ehmatas ning pööras kohkunult pilgu akna poole. Tuhmunud aknaklaasidest ei paistnud läbi vähimgi valguskübe, mis võinuks valgustada tolmust ruumi.
Kohmakalt tõusis poiss jalule ning sammus aknani. Nukralt vaatas ta aknaraame, millelt koorus värvi ning paljastus tume puit. Ettevaatlikult vedas ta nimetissõrmega üle tumeda klaasi, jättes maha selge randi, mis tuhmus koheselt. Ohates asetas poiss käe aknale. Aegamisi hakkas ta käsi tumedaks tõmbuma, pimedus ronis aknalt käele, ja ta rapsas käe ära.
Hirmunult vaatas ta oma kätt, mille sõrmed olid tumedad nagu aken. Aeglaselt pööras ta seda, uuris tumedust enda käel ning märkas, et see taandub vaikselt.
Unistavalt peatus ta pilk jälle aknal ning ta mõtles, millal ta silmad viimati valgust nägid. Poiss peatus. Ehmunult avas ta suu ja nuuksatas tasakesi. Ta ei suutnud meenutada, milline oli valgus! Päikesepaiste suvel, soojus nahal! Meeleheitlikult üritas ta luua meelepetet, kus valitseks suvi, päike säraks taevas, kuid ta ei suutnud. Pimedus oli ta juba neelanud, rebinud tükkideks hinge. Alles oli jäänud ainult killuke, mis teadis, et midagi on kadunud, kuid ei suutnud midagi parata.
Tuul vaibus, jättes aknaraamid rahule, unustades toa. Kõik jäi hetkeks vait, kuid siis täitus tuba kummalise heliga just kui keegi veaks midagi. Poiss teritas kõrvu ja hingas katkendlikult. Hirmunult pööras ta pead lohiseva heli poole.
Uksel seisis midagi, mille nägemine röövis poisilt hingamise. Jahmunult piidles poiss olendit. Üle keha jooksid külmavärinad, mis lõid poisi vappuma. Läks minut enne, kui poiss julges üldse hingata. Kartuses vaadata ebainimlikku miskid lõi ta pilgu maha ja näris keelt, kuid peatselt sai uudishimu ta üle võitu. Kokku kraapinud julguse pööras ta silmad põrandalt olendile. Teine pilk polnud nii jube kui esimene ning ta leidis, et seisja näeb üpriski huvitav välja.
Olendil oli inimkeha, mis oli lihastes. Alakeha ümber oli tõmmatud niudevöö, mis oli pikast kandmisest muutunud räbalaks. Muid riideesemeid seisja ei kandnud. Üle tema rinnakorvi jooksis suur sakiline haav, mis oli nigelalt kokku õmmeldud ning kust immitses välja musta ollust. Tema paremas käes oli kirves, mille terav serv oli kaetud verega.
Poisi süda jättis löögi vahele. Ta ei saanud silmi kirvelt ja tema peas tiirles ainult üks mõte, mis ketras: „Kelle oma see on? Kelle oma see on?“ Värisedes astus ta sammu tagasi ning oleks peaaegu minevikule otsa komistanud. Poissi valdas hirm, et tema on järgmine. Pea eraldatakse kehast ning temast jääb alles ainult mälestus.
Järsku poiss taipas midagi. Ta polnud veel surnud, kui seisja oleks soovinud tema minekut, siis oleks töö juba tehtud. Lisaks mõistis poiss, et ta ei ole julgenud olendile näkki vaadata. Arglikult suunas ta pilgu olendi näole ja tõmbus näost kaameks. See ei olnud nägu. Seisja pea asemel oli lehmakolju, mis oli lumivalge ning kaldu vasakule poole. Silmade asemel olid mustad augud, kuid ometi tundis poiss, kuidas olend teda uurib. Olend ajas kaela sirgu, kärmelt pööras ta ennast ümber ja sammus mööda pimedad koridori edasi.
„Ta ei taha sind,“ sõnas keegi kägiseva häälega ning köhatas see järel kurgu puhtaks, „sest ta on huvitatud ainult elavatest või terviklikest hingedest.“
Poiss silmitses minevikku, kelle tühi pilk oli nüüd temale suunatud, ning jäi mõttesse. „Kas ma ei elagi siis? Ometi mu süda tuksub, ma hingan, kuidas ma ei ela?“ päris poiss asjalikult.
Vaod mineviku otsmikul süvenesid. „Sa ei ela, kuid ometi liugled sa läbi loo. Sa ei näe tulevikku, kuid ometi on ta olemas.“ Mineviku klaasistunud silmad püsisid poisil, kuid hetkeks välgatas seal miski, aga juba hetke pärast olid ta silmad jälle piimjad.
„Aga kes see olend oli? Miks ta kirves verine oli?“ Poiss tundis, kuidas üks pisar üle ta põse veereb ning ta pühkis selle varrukaga ära. „Mis mõttes ma ei ela?“
Minevik irvitas tasakesi, kuid tema irvitamise katkestas oleviku süütu hääl. „Kullakene, sinuga on kõik korras, vähemalt sinuga,“ pomises ta hellitavalt ja silitas poisi pead. „Ära kuula minevikku, ta üritab sind segadusse ajada. Üritab saada mingidki võimu kellegi üle.“
Varese kraaksumine täitis toa ning poiss vaatas ehmunult toas ringi. Oleviku kuldsed juuksed kõditasid tema lõuga ning vargsi ilmus ta näole tahtmatu naeratus. Siiski ei suutnud ta unustada mõtteid, mis idanesid temas jõudsalt ning küsis kartlikult: „Kes ta oli?“
Poiss märkas, et keegi on olendiga kaasas. Keegi, kes on elus. Poiss vaatas hirmunult otsa nii olendile kui ka neiule, kes temaga oli.
„Aga sa elad,“ pomises poiss, taastudes segadusest, „kuidas sa saad siin olla?“
Minevik ja tulevik kõkutasid naerda, ainuke, kes vaikis oli olevik. Kõik piidlesid huviga tüdrukut. Minevik ajas end jalule ja sammus aeglaselt tüdruku poole. Jälgides oma tühjade silmadega neidu, kes taganes hirmunult.
„Huvitav, väga huvitav. Tüdruk, kellel pole mind, aga kes on oma ea kohta kogenud kohutavalt palju,“ lausus ta uurivalt ja võttis oma kortsus näppude vahele tüdruku halli juuksesalgu. „Nii, et peremees tõi endale uue lelu koju, vaata kui tore.“
Neiu raputas pead. „Ma olin sillal ja üks mees tuli sinna. Mul oli külm, ma ei mäleta midagi eriti, kuid mul on meeles, et jäisus vägistas mu keha. Ta tõi mu vist siia.“
„Kas vägi läbistada või läbi vägistada,“ laulis tulevik varjudest, kuid ei öelnud sõnakestki edasi. Neiu oli ka tema jaoks uus mängukann, sest tema käes oli võim määrata neiu surma tund. Vargsi hiilis ta neiu juurde, hingas külma õhku ta kuklasse ja libistas küüntega üle tüdruku käeselja.
„Isegi tulevik himustab sind,“ teatas minevik irvitades, kuid pööras, siis silmad olendile. „Miks sa ta siia tõid? Kui ta on suremas, siis surm luusib ta juures praegu. Me ei soovi ju ometi, et ta sängitataks mulla alla.“
Olendi tühjad silmakoopad jälgisid pingsalt minevikku ja seejärel tulevikku. Vastuseks ta ainult uratas ja vedas kirvega põrandasse täkke.
Minevik astus tüdrukust eemale, langes taas kiiktooli lummusesse. „Sest sina oled siin ainus, kes otsustab selle üle, kas ta tund on tulnud, aga kes annab sulle juhtnöörid?!“ sisistas ta vihaselt, kuid leebus siis uuesti. „Kuri ihub ta peale hammast ja hunt ei tee seda kunagi, kui tal pole põhjust. Vii tüdruk tagasi.“
Aeglaselt sammus poiss tüdruku juurde ja põimis enda sõrmed tüdruku omadega.
Neius lahvatas kummaline äratundmise rõõm, kuid kahtlus süvenes temas. Ta ei mõistnud, mida temast tahetakse. Keegi oli ta heitnud tundmatusse ja paistis, et kõik peale tema teavad täpselt, mis siin sünnib ja et surm ootab teda kannatamatult.
„Sa oled ilus,“ kostus väikese poisi suust ning ta vaatas oma puhaste lapse silmadega tüdruku omadesse.
„Ma olen räsitud, aga aitäh sulle.“
Tuul paugutas aknaraami ning pääses halli tuppa. Hetkeks keerles ta ümber tüdruku, pani tema juuksed lehvima. Tervitas teda nagu vana sõpra. Ta keerutas tuli toanurkades, liigutas langenud roosiõisi.
„Tüdruk, sa peaksid tõesti tagasi minema,“ soovitas minevik tõsiselt, „isegi kui sa ei saa lahkuda siit mõisast, siis mine tagasi oma keha juurde. Sul pole veel aeg olla meiesugune.“ Mõnusasti kiikus ta oma tooliga ja vaatas tuhmunud aknast välja.
Kurbus sigines poisi näkku ning ta pigistas neiu kätt tugevamini. „Tule mind veel vaatama, palun,“ anus ta härdalt. „Nad ei luba kellelgi tavaliselt siia tulla, ütlevad, et keegi ei tohiks mind näha, aga sina nägid ning pole lugu, kui kohtume veel.“
Neiu noogutas nõusoleku märgiks ja lubas: „Ma tulen siia tagasi, külastan sind.“
„Ainult olevus teab, miks ta su siia tõi,“ pomises minevik, varjates hirmu teadmatuse ees.
Olend noogutas ning uratas neiu poole. Kohmakalt võttis ta neiu käevangu ning juhatas ta uksest välja pilkasesse koridori.
Mõned hetked jalutasid nad kummalises vaikuses, mis süvendas neiu hirmu ja austust olendi vastu. Ta tundis ennast olendi käevangus ebamugavalt, nagu keegi jalutaks teda ta hauale, aga ta üritas sellest tundest üle olla ja mitte paista nõrgana.
„Kes nad on?“ tegi ta rohmaka katse alustada vestlust.
Olend kehitas õlgu, jättes uue täkke seina, ja uratas. Nad on seal alati olnud.
Tüdruk noogutas kuulekalt ja pööras pilgu maha. Tema põskedel tantsiskles õrn piinlikkuse puna. Iga küsimus võis olla vale, kohutada olendit või panna ohtu tema tagasijõudmise voodi juurde. Ta otsustas vaikida.
Lõpuks hakkas paistma õrn kuma. Nad olid lähedal. Olend seisatas ning nuusutas õhku. Ta turtsatas pahuralt. Ärritus sigines temasse, külaline polnud ikka veel lahkunud. Ettevaatlikult lasi ta tüdruku käest lahti ja astus ta ette.
Ukseni jõudes, lubas ta neiul siseneda, kuid uratas sügavalt. Ta ei sallinud kurja, kes piidles tüdrukut.
See oli ainuke kord neiu taastumise ajal, mil ta oli oma kehast eraldi. Järgnevad päevad ja nädalad ta hõljus kummalise ärkveloleku ja une vahel. Hetked, kus ta korraks teadvusel olekut riivas, olid täis lünkasid. Ta mäletas, et jõi, kuid ei mäletanud kuidas ja kust oli jook tulnud.
Nende harvade hetkede jooksul märkas ta vahel silmanurgast, kurja, kes istus ta voodil. Hunt irvitas pahatahtlikult ning limpsas keelega üle oma kollaste kihvade. Nad tantsisid omavahel elu ja surma piiril.
Mõnikord riivas neiu kõrvu ja kirve lohistamine, ning see pani ta vappuma. Ei, ta ei kartnud olendit. Selline oleks tapnud esimese korraga, aga ta oli selle üle elanud.
Tema meeled olid erksad, kui oli ärkvel, aga magades rändas ta igal pool. Ta nägi unes killukesi, mis olid nii tuttavad, aga uskumatult võõrad. Need oleksid pidanud olema ta mälestused, kuid ta ei leidnud neis midagi sooja või südant liigutavat.
Unenäod triivisid päevale, kui ta oli sillal ja kollaste silmadega võõrale, kes oli teda paelunud. Sekundiga, aga libises see pilt käest ning ta oli jälle tühjuses. See neelas ta, mattis pimedusse.

Teavita ebasobivast sissekandest!