Sage - The girl who started the Apocalypse 24. osa (2)

Ma kartsin. Ma ei peljanud Billi, vaid seda, millest ta rääkida tahab. Kõige rohkem ma lootsin, et ta tahab mulle lihtsalt öelda, et Daria on õel mõrd ning Nälg. See sobiks mulle ideaalselt.
„Üks meie omadest on kadunud,“ alustas ta aeglaselt ja vaatas maha, „täpsemalt öeldes spioon. Inimene, kellel on ingli õnnistus. Ega sa sellest midagi ei tea?“ Ta tõstis oma pilgu maast üles ning vaatas mulle silma.
#!?!#! Kurat küll! Selle väikese värdja ma olin juba ära unustanud. Närisin meeleheitlikult huult ning pöörasin pea ära. Tundsin tema nimetissõrme enda lõua all ning surusin huuled pahaselt kokku. Ma ei suuda enam.
Silmitsesin Billi ning tõusin kikivarvule. Surusin õrnalt enda huuled tema omade vastu. Näksasin hellalt ta alahuult ning tõmbusin ennem Billist eemale, kui ta jõudis oma käed mu pihale asetada.
Kallutasin pead kergelt ja sosistasin Billile vaikselt kõrva: „Daria. Sa otsid Dariad, kui tahad leida oma kalli spiooni röövijat, võib-olla isegi tapjat.“ Vaatasin Billile silma ja kehitasin õlgu. „Karm tõde. Väike vaene Daria on su sõbra mõrvar.“ Naeratasin nukralt.
„Daria on siin olnud, vaid viis päeva…“
„Sama kaua, kui sinu õnnistatu kadunud on olnud. Kõik läheb nüüd ju oma kohtadele,“ ütlesin aeglaselt ja laksutasin kergelt keelt. „Sa ju tead, et ma ei riskiks sulle iialgi valetamisega, sest ma ei taha sulle halba ning sa oled ingel.“ Püha Isa, kes sa oled taevas, tee nii, et tänane ei oleks mu elu viimane päev. Irooniline. Mingi põrgupoole kaldu olevus palvetab Jumala poole.
„Daria on inimene, mitte mingisugune deemon või muu olend. See oli lihtsalt kokkusattumus, et ta tuli siia just sellel ajal, kui üks meie omadest kadus,“ lausus Bill teravalt ja kallutas pead. „Sa hakkad igapäevaga minema aina rohkem deemonite moodi. Valetad, hoiad oma sõpradest eemale. Isegi su vasak silm on tume. Ole lihtsalt koos Azazeliga ning tehke, mida iganes te koos teete, aga lihtsalt lõpeta tavaliste inimeste süüdilavastamine.“
Alles nüüd märkasin, et me ei olnudki enam hallis koridoris, vaid vanas kabelis. Jõllitasin vihaselt Billi ja surusin huuled kokku. „Kas see on sinu arust mingi kuradima nali? Ma mõtlen praegu vana kabelit ja seda väikest blondi barbi Dariad,“ sisistasin raevukalt ja silmitsesin meest altkulmu.
Tundsin järsku Billi kätt enda kaelal ja taipasin, et olen vastu seina surutud. Üks sekund tundus minutina ning iga hetkega pressis Billi käsi mu hingetorusid aina rohkem koomale. Vähem õhku ei olnud ainuke asi mida ma tajusin. Ruum muutus ka külmemaks. See koht oli külm, kuid nüüd muutus see juba jäiseks.
„Kas pole iroon… et üritad deemonit… kabelis… tappa?“ küsisin kähisedes ning vaatasin aina udusemaks muutunud Billi. „Lõpe… kui tah… vastuseid!“ Lõpp. Billi käsi kadus. Vajusin nõrgalt põrandale istuma ja sulgesin silmad.
Mu hingamine oli ebaühtlane ning ma olin nõrk. Teadsin, et taastumine võtab palju energiat ja viib mind äärele, kus võin hakata käituma kontrollimatult, kuna janu vere järele on liiga suur. Avasin silmad ning oigasin vaikselt.
Minu ees kükitas hääleke minu peast ning irvitas. „Pole kaua näinud, Sage,“ sõnas ta kavalalt. „Mees, kes sulle meeldib kägistab sind ja sa polegi teda veel õhku lasknud. Niimoodi saab sinust veel tavaline inimene.“ Hääl raputas pead. „Seda ma ei saa ju lubada juhtuda.“ Tema üks silm oli üleni must, kuid teine kuldne, pruunid juuksed olid lahti ja sassis ning ausalt öeldes nägi ta kondine välja. Ta oli minu peegeldus, nii iseloomus kui ka välimuses.
„Mis viga, päiksekiir? Ei taha mind näha või?“ päris teisik ning irvitas õelalt. „Bitch, ma olen niigi kaua vait olnud, eks. Nüüd on minu kord mängida. Luba mul teadvus korraks üle võtta ning ma luban, et sa jõuad täna õhtusöögile, tibuke.“
„Mine põrgusse,“ pomisesin nõrgalt ning nägin Billi kulmu kortsutust.
„Ma olen seal juba olnud ning sina ka. Kõik need lootusetud hinged, veri, luud ja hirm. See on nagu paradiis sinu ja minu jaoks, päiksekiir,“ lausus teisik ja noogutas kärmelt. „Tahad siis mu abi või ei. Ta on ingel ning sa tead, et sa peaksid ta mõtlemata õhku laskma.“
„Sage, tõuse püsti ning anna vastuseid,“ käsutas Bill külmalt ja pani käed risti rinnale. „Lõpeta ära see teesklemine! Vea enda #!?!# püsti!“ Tema toon oli ükskõikne ning sellest oli kadunud viimnegi soojus minu vastu.
Avasin täielikult silmad ja teisik haitus. „Ma lubasin sulle anda vastuseid, aga ma ei öelnud, et täidan su käske,“ teatasin kuivalt ja kallutasin pead veidike. Ma polnud kindel, kas suudaksin talle midagi teha. Tõenäoliselt mitte, kuna ta saadaks mu kiiremini põrgusse, kui ma suudaksin ta kas või teisse kabeli otsa saata.
„Tõuse lihtsalt püsti ja käitu väheke iseenda moodi, Sage,“ sõnas Bill külmalt ja istus ühele pingile. „Või oled sa liiga nõrk, et püsti tõusta.“ Ta muigas õelalt ning hetkeks arvasin, et mina olen hoopis ingel ja tema on deemon..
„Ole lihtsalt vait,“ pomisesin vaikselt ja silmitsesin Billi. „Sa ei tapaks mind. Äärmisel juhul piinaksid mind kohutavalt, aga ei tapaks mind. Sa pole minult elu võtmiseks lihtsalt võimeline.“ Pöörasin pilgu kabeli nurgas olevale inglile, kes nuttis verd. „Mäletad meie esimesel kohtumisel oli ka sama lugu. Mina nõrk ja hullumise äärel, sina olid ingel ja see kuju nuttis verd.“ Muigasin väsinult.
Bill pööritas silmi. „Millal sa verd said?“ Ta silmitses mind uurivalt ning tõusis püsti. Ta lonkis aeglaselt minuni ja istus maha.
„Mine persse,“ vastasin pahaselt ja surusin huuled kokku. „Tänu sinu kägistamisele olen lihtsalt nõrk. Minuga on kõik korras.“ Ma tundsin end selle valega sitemini, kui Daria omaga. Teda ma lihtsalt vihkasin, kuid Billi pärimine mu vere joomise kohta läks juba väheke isiklikuks kätte.
„Vabandust,“ ütles ta vaikselt ja vaatas maha. „Sa näed lihtsalt halb välja. Juba enne… seda vahejuhtumit. Teiste juures olles suutsid sa vaevu end kontrollida, kuid siin sa isegi ei püüa enam. Sage, kui sa niimoodi jätkad sa oled juba paari päevapärast omadega läbi. Halvimal juhul lähed hulluks või su keha lakkab töötamast.“
„Ma tean, et näen jube välja. Nahk on hele, juuksed hakkavad aina rohkem tuhmuma. Ma isegi tunnen, et mu südamelöögid muutuvad pidevalt, kord aeglased ning siis jälle kiired.“ Toetasin pea Billi õlale ja sulgesin silmad. „Viis päeva tagasi sain ma viimati oma toosi kätte.“ Külm õhk paitas mu paljaid käsivarsi ning pean tunnistama, et see rahustas mind.
„Siis kui me…“
„…panime seal koristusruumis tatti ja ma lõikasin su põse lõhki, et verd kätte saada,“ sosistasin vaikselt ja hingasin sügavalt sisse. „Su tunded pole minu vastu isegi tõelised ja nii on ka vastupidi. See kõik oli lihtsalt puhas ja iidne Nälg. Nälg nagu ratsanik. See võimendas meie ihasid ja vajadusi. Meeldimisest saab armastus, kuni see tapab ja nii on ka verega. Väike tilk sinult ning tõenäoliselt ma joon su inimkesta verest tühjaks.“ Köhisin kähedalt ja avasin silmad.
„Lisaks näitab nälg, mida sa meeleheitlikult vajad ja mille järgi sa näljane oled,“ sõnas Bill ning tõmbas mu enda embusesse. „Kuidas sa suudad praegu nii hästi vastu pidada?“
Ma olen räpane mõrd, sest leban praegu Billi kaisus. Ma olen suudelnud Azazelit ning mingis mõttes tahan teda isegi rohkem, kui Billi ja ma olen kindel, et ta teab seda, aga ma ei suuda Billist loobuda. Ma vajasin teda, aga iga tema puudutus tuletas mulle meelde, et ma olen must, valelik ja reetur.
„Sa tõesti ei arva, et ma ei taha su verd iga sekund? Lõigatu su veenid katki ja juua su verd,“ laususin tõsiselt ja istusin talle kaksiratsi sülle. „Ma ihaldan su verd, eks ja tunnen, et mu sisemus põleb maatasa, kui sa oled mu läheduses.“ Suudlesin teda suule ja panin käed ümber Billi kaela.
Nälg tegi veel midagi. See võimendas tundeid ja vajadusi. Mehest, kes joob nädalas ühe õlu võib muutuda Nälja juures joodikuks. Minuga oli sama. Võib-olla ma sügaval sisemuses meeldis mulle bill nii väga, et see lööb Nälja juures olekul välja armastusena.
„Sage, sa oled deemon ja ma ei tohiks tegelikult sinuga isegi rääkida,“ pressis Bill üle oma huulte ja pani käed mu pihale. Tema huuled liikusid õrnalt mu kaelale ning sõrmed ronisid mu pluusi alla.
Paotasin kergelt suud ja küsisin: „Kas ma olen siis nüüd sinu jaoks liiga hea, ingel?“ Muigasin kergelt ja tõmbasin pluusi üle pea. Viskasin pluusi hooletult enda kõrvale maha ja surusin Billi vastu seina.
Ta naeratas kergelt. „Otse vastupidi. Sa oled minu jaoks liiga hea,“ pomises ta mulle otsa vaadates ja tõmbas mind lähemale.
Meie kehad olid üksteise vastas ning külm õhk ei häirinud enam mu peaaegu paljast ülaosa. Tõmbasin temalt särgi seljast ja muigasin tahestahtmata. Vedasin õrnalt sõrmedega jooni, mis algasin õlast ning lõppesid alles puusa juures.
„Sage, sa pead olema põrgust pärit,“ lausus ta kiirelt ja tõmbas mind täiesti enda vastu.
„Ma tean seda,“ sosistasin vaikselt ja muigasin. Suudlesin Billi kirglikult ja näksasin õrnalt ta huult, mis oli vale liigutus. Ta huul läks katki ning veri jõudis mulle suhu. Ja ma murdusin. Jätsin suudluse täiesti unarusse ning keskendusin ainult verele.
Iga sekund tõi mu suhu aina rohkem verd ning mu keha väljus rohkem kontrolli alt, kui ma oleksin soovinud. Mu käed tegid lahti rinnahoidjad ning need vajusid maha. Ükshetk taipasin, et Bill surub mu kätte midagi teravat ning muigasin kavalalt.
Haarasin Billi käe ja tõmbasin noaga kiirelt üle randme. Veenid läksid katki ning nendest imbus välja punane veri, mille järele mul oli nälg. Tõstsin randme enda suu juurde ja limpsasin vere ära. Jõud tulvas mu soontes ning iga närbunud närv muutus taas elavaks. Mul oli tunne, et ma tõuseksin praegu nagu tuhast ja tõuseksin kohe lendu.
Tajusin, kuidas Bill mu enda kaissu tõmbas ja lasin sellel juhtuda, sest olin liiga ametis Billi vere joomisega. Ingliveri oli jumalik ning pani mind sulama.
Jätsin hetkeks mehe käes ja pöörasin enda pead. Mu huuled leidsid taas üles Billi omad. Sulgesin silmad ja keskendusin täiesti suudlusele. Suudluse käigus tungisid Billi sõrmed mu pükste juurde ja tundsin, kuidas mu jalgu paitab külm õhk. Mu keha kattiski nüüd ainult aluspüksid. Ei midagi muud.
Bill vedas näpuga õrnalt üle mu kõhu armide ja suudles neid korraks. Ajasin pea kuklasse ning avasin silmad. Tõstsin taas Billi veritseva randme enda suu juurde ja jõin sealt verd. Tundsin, kuidas Billi ranne mu huultelt kadus, kuid randme asendas Billi suu.
Muigasin, kui tajusin järsku enda selja vastas külma kivipõrandat. Haarasin maast noa ja vedasin juti, mis algas Billi õlast ja lõppes puusa juures. Verd tilkus mu rindadele ja kõhule. „Nüüd on palju lõbusam,“ sosistasin vaikselt ja kallutasin pead.
„Lapsed see on siiski pühapaik. Äkki lõpetaksite selle veristamise ja ebamoraalse käitumise?“ kõlas meie lähedalt mehe hääl.
Pöörasin pilgu häälele ja jäin seda meest tardunult vaatama. Tore. Azazel oli saabunud mu verepeole.