Sage - The girl who started the Apocalypse 19. osa (4)

Bill ei naeratanud. Tema kuldsed silmad ei väljendanud rõõmu või kurbust, vaid küsimusi. Silmade all olid tal tumedadringid, mille järgi võisin öelda, et tal oli olnud paar tegusat ööd. Ta ei näidanud välja ühtegi emotsiooni, vaid seisis lihtsalt tuima näoga ja silmitses mind.
Thomas haaras Elize käevangu ning sosistas mulle kõrva: „Me leiame su hiljem üles. Ära muretse halvim, mis juhtuda saab on vaidlus.“ Ta noogutas tõsiselt ja tõmbas Elize endaga kaasa.
„Sa oled hea tervise juures,“ lausus Bill ebakindlalt ja surus huuled kokku.
„Miks ma ei peaks olema?“ pärisin teraval toonil ja kortsutasin kulmu. „Sa ju jätsid mind siiski headesse kätesse.“ Kogu mu lause pulbitses sarkasmist. Panin käed risti rinnale ja vahtisin altkulmu Billi. Ja kunagi ma olin veel arvanud, et see tüüp on mu haigushoogude vili.
„Kas sa lõpetaksid, selle ennasttäis bitchi mängimise?“ küsis ta loiult vastu ning ohkas. „Ma kõigest tundsin huvi, kuidas sinuga on, eks. Ma tean, et poleks sind jätma sinna alla ruumi, kuid ma pidin kiiresti otsustama.“
„Ja su otsus oli jätta mind deemoni söögiks? Ei no aitäh,“ pomisesin pahaselt ja hammustasin huulde. „Minuga on kõik korras praegu.“ Ma olin tõesti õel olnud ning tunnistan, et see oli minu süü, kuid siiski pole Billil mingit õigust ilmuda keset koridori minu juurde viis päeva hiljem ning küsida, kuidas ma ennast tunnen.
„Praegu?“
„Polegi uudist kuulnud? Üks tore deemon, kelle kätte sa mind jätsid jootis mulle sisse verd!“ nähvasin pahaselt ja kallutasin pead. „Mina arvasin, et sa tead kõike, mis siin toimub.“
Billi ilmest oli, midagi raske välja lugeda, kuid ometi laskis ta ühel tundel oma näol mängida. Segadusel. Ta suu oli tõmbunud kriipsuks ning silmad olid hämmeldunud.
Möödus sekund ja ta haaras mu randmest kinni. Tundsin, kuidas mu käsi hetkega külmaks muutus ning vanad armid valutama hakkasid. Ta tiris mind koristajate hoiuruumi ning lasi randmest aeglaselt lahti. Kiirelt lukustas ukse meie järel ja silmitses mind suure kahtlusega.
„Ütle mulle, et sa valetad mulle, palun,“ sõnas ta vihaselt ja surus mind vastu koristustarvetekappi.
Üritasin lahti rabeleda, kuid Bill surus mind tugevamalt vastu kappi. „Lõpeta, mul on valus! Olen kokkuvõttes siiski inimene,“ sisistasin vihaselt ja tajusin, kuidas minu ja Billi vahele tekkis väikene vahemaa. „Ma ei valetanud sulle ennem. Mul pole selleks põhjust. Lisaks miks peaks üks inimene välja mõtlema nii haige vale?“
„Kaua sa oled seda juba saanud?“
„Natuke üle kuu,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin piinlikust tundes maha. „Alguses väiksed toosid, kuid järsku läks asi käest.“ Mudisin enda puretavat rannet ja hoidsin pilgu maas. Tõeliselt häbi oli sellest Billile rääkida.
„Sa haisesid küll Azazeli järgi, kuid ma arvasin, et see on temaga suudlemisest, mitte tema vere joomisest.“
„Ma jõin Azazeli verd?“ küsisin imestusega ja tundsin, et hakkan kohe oksele. „Ma suudlesin ka teda.“ Idikas! Idikas! Mida ma talle veel välja lobisen?
„Sa suudled enda piinajat vabal ajal? Segi oled või?“ küsis Bill mulle silma vaadates ja ohkas raskelt. „Tore, lihtsalt tore.“
„Ole vait! Sellel hetkel tundus see äärmiselt hea ideena kuna olin sinu peale pahane, et mu maha jätsid!“ Vaatasin vihaselt Billile otsa ning surusin huuled kokku, et ma ei nähvaks talle rohkem. Hea küll ta võis mu küll ruumi jätta, aga suudlemises olin ise süüdi.
„Deemonite suudlemine ei ole kunagi hea idee, Sage!“ lausus Bill hambaid krigistades. Ta taganes ja toetas end vastu seina.
Turtsatasin ning sulgesin silmad. „Usu mind, sellel hetkel oli Azazeliga tatti panemine kõige õigem asi siin maailmas. Kui sa oleksid olnud minu olukorras, siis oleksid seda sama teinud!“ Kahetsesin koheselt oma sõnu. Isegi mu kujutlusvõime ei suutnud luua pildi, kus Bill suudleks Azazelit.
„Deemoneid suudlevad, vaid idioodid lepingute kinnitamiseks.“ Ta vangutas pead ja ühmas midagi. Pimedus siin ruumis ei lasknud mul näha ingli ilmet, kuid ma eeldasin, et ma ei soovikski seda silmata.
„Aitäh, et sa mind idioodiks kutsusid!“
„Sa sõlmisid lepingu? Azazeliga?“ päris Bill uskumatult ja astus seinast eemale. Nägin ukse tänu ukse vahest tulevale valgusele mehe silmi. Need silmad oli murelikud ning üritasid viha ja raevu tagasi hoida.
„Jah,“ vastasin aeglaselt ja pöörasin pilgu maha, „siis kui ma olin olnud nii öelda uuel ravil. Azazel oli mind piinanud kaks päeva mingi noaga, mis tegi lihtsalt puudutamisel juba põrguvalu. Mõtle, mida ma siis tundsin, kuid ta noaga mu kõhtu hakkas lõikama. Lõpuks pakkusin ma välja kokkuleppe. Tema vabastab mu, annab mulle mu jooki, räägib, mida ta minu kohta teab ja aitab mu lõpuks hullumajast välja. Mina otsin infot sinu kohta, käitun normaalsena ja olen tema väike #!?!#.“ Hingasin välja pahinal ja tundsin end korraga räpasena.
„Miks?“ sosistas Bill vaikselt. „Miks sa pidid selle #!?!#se kokkuleppe tegema?“
„Sa tõesti ei saa aru,“ vastasin sosinal ja vaatasin Billi, kes oli mulle jälle lähedale tulnud. „Ma tahan siit hullumajast pääseda. Pakku mitu aastat ma siin olnud oled. Viis? Ei, üheksateist! Ma olen siin konutanud sünnist saati ja tahestahtmata viskavad hullari seinad üle.“ Ohkasin raskelt. „Palun saa aru, Bill, miks ma seda tegin.“
„Ma mõistan seda.“ Peale seda lauset sigines õhku vaikus, mis oli kannatamatu ja ebamugav.
Nihelesin rahutult ja närisin närviliselt huult. Ta oli minust aru saanud ega hakanud minuga õiendama. Vedas mul. Tegelikult tundsin end sitalt sellepärast, et ta lasi mul rahulikult edasi olla pärast seda kõike, millega olin hakkama saanud.
„Bill,“ sõnasin ja katkestasin vaikuse, „miks sa läksid nii närvi, kui kuulsid, et mulle on sisse joodetud verd?“ Lõpetasin huule närimise ja ajasin selja sirgu. Bill vaatas mulle silma ja tekitas minus tunde, et mulle ei pruugi vastus meeldida.
Bill ohkas ja vaatas maha. „Nii palju, kui mina tean sellest vere joomise värgist, siis teevad seda ainult vampiirid, ratsa#!?!#d ja mõjuvõimsad deemonid. Vampiir sa ei ole järelikult jääb üle kaks varianti ja need on sada korda hullemad, kui esimene.“
„Nii, et sa tahad väita, et ma olen mingi kuradima ratsanik või deemon?“ küsisin rahutult ja hingasin kiirelt sisse. Üks neljast ratsa#!?!#st või deemon, sitad mõlemad. Irooniline, ma olin elanud terve oma elu katoliku kiriku vaimuhaiglas ja selgub, et olen põrgust pärit tüüp.
„Kahjuks küll. Ma teadsin juba siia saabudes, et sa ei ole tavaline, sest sinu ümbruses juhtus lihtsalt kummalisi asju. Algul ma arvasin, et sa oled mingi nõrgemat sorti nõid või mõni muu tähtsusetu tüüp, kuid ma hindasin sind vist valesti.“
„Kui ma oleksin deemon, siis peaksid lambid minu ümber vilkuma ja õhk olema külm. Nii palju ma tean deemonitest küll, et neid ära tunda,“ ütlesin Billile ja panin käed risti rinnale. „Ma arvan ka, et sa hindasid mind valesti.“
„Ma ei tea, Sage, ausalt. Sa võid olla mingi võimas deemon, kes oskab ennast lihtsalt nii hästi kontrollida, aga see ei seletaks siis miks sa ei tea, et oled deemon. Mul läheb vaja aega, et leida sellele küsimusele vastus.“
„Sa vihkad mind nüüd eks?“
„Miks ma peaksin?“
Vaatasin maha ning laususin vaikselt: „Kuna võin olla deemon äkki? Deemonid inglid looduslikud vaenlased. Jõuab kohale?“ Ma ei julgenud Billile otsa vaadata, kuna kartsin, mida ta võib minust praegu mõelda. Väike räpane verd joov deemon, kes paneb tatti vabal ajal teiste omasugustega.
„Ma ei vihka sind,“ sõnas ta tasaselt ja tõstis nimetissõrmega mu lõua üles ning sundis mind silma vaatama. „Keegi ütles kunagi, et maailmas ei ole head ega halba, loevad, vaid valikud, mille me langetame.“
„See keegi pidi olema peast täitsa soe,“ tähendasin pettunult ja lükkasin Billi käe endast eemale. „Isegi mina tean, et deemonid langetavad tavaliselt halvad otsused. Tõestuseks võime tuua, selle, et suudlesin Azazelit kõige ebasobivamal hetkel ja avastasin tänu sellele, et mulle on päris pikka aega sisse joodetud verd.“
„Sage, see et sa võid olla võib-olla deemon ei tähenda kohe seda, et oled halb. Minu jaoks oled sa ikka see sama tüdruk, keda ma nägin kabelis verd nutva ingli kõrval. See, et sa oled vahepeal natukene muutunud ei pane mind sinust teisiti arvama,“ mainis Bill leebelt ja võisin vanduda, et ta naeratab isegi.
„Aitäh,“ laususin ettevaatlikult ja tundsin kergendust, et Bill ei vihanud mind. „Muide, kui see sind lohutab, siis ma pole Azazelile sinu kohta sõnakestki poetanud, aga ta teab, et üks ingel on tal #!?!#s kinni.“
„Siis tuleb mul nüüd lihtsalt vaadata jalge ette, et ei astuks mõnda Azazeli lõksudesse,“ pomises Bill vaikselt ja hellitas oma näppudega õrnalt mu kätt.
Sulgesin hetkeks silmad ja nautisin hetke. Bill oli minuga rääkides pealiskaudne ning kõik puudutused olid tema puhul keelatud ja asja muutis riskantsemaks ka see, kes mina võisin olla. Mulle ei meeldinud praegune olukord, aga ometi ei katkestanud ma Billi puudutusi. Avasin taas silmad ja vaatasin Billile silma.
„Ma igatsesin sind,“ lausus Bill rahulikult ning tõmbas õrnalt oma nimetissõrmega üle mu põse. Ta naeratus oli siiras ja temale sobiv. Kuldsed silmad särasid rõõmust. Ta oli tõesti mõelnud seda, mida ütles.
Astusin Billile sammu lähemale ja toetasin pea ta rinnale. „Sa poleks pidanud mind igatsema, ma olin sinuga kogu see aeg,“ laususin vaikselt, kuid ma ei, kust see tuli. See jutt ei kuulunud mulle, vaid kellelegi teisele. Olin valmis juba Billist eemale astuma, kuid ma ei suutnud või lihtsalt ei tahtnud.
„Palun, jää,“ sõnas Bill nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta mängis hellalt mu lahtiste juustega ja sosistas midagi teises keeles.
„Mul pole praegu niikuinii kusagile mujale minna,“ vastasin mõtlemata ja naeratasin. See oli tõsiselt hea tunne olla sõna otseses mõttes ingli kätevahel ning olla sina ise. Ei mingeid piire ega tüütuid mõtteid.
„Siis on kõik ju korras, pole vaja muretseda sellepärast, et keegi kusagil ootab sind.“ Bill silitas õrnalt mu käsi, kuid lõpetas järsult. Ta muigas leebelt ja võttis mu näo oma peopesade vahele. Kõik tundus nii loomulik ja ideaalne.
Vaatasin mehele silma. „Ainuke asi, mis võib probleeme tekitada on koristaja, kes tahab oma asjadele ligi pääseda.“
„Uks on lukus, Sage,“ tuletas Bill mulle meelde. Ta kummardas veidikene ja suudles mind õrnalt.
Ja ainuke asi, mida ma tundsin oli nälg. Äratatud nälg Billi järele.