Pilet taevasse (8)

Tundsin, kuidas mu selga maandus põrandale, mis oli täis inimeste väärisasju, purunenud iphone ja jooke. Silme eest lõi mustaks ja ma suutsin vaevu hingata.
Alles viis minutit tagasi olin ma nautinud 5000 meetri kõrgusel kohvi stjuardesside vaheruumis, kuna sain äärmiselt napakal moel teada, et mu poisssõber pettis mind ega tahtnud enam ta nägu näha. Järsku oli lennuk hakanud kergelt võbisema ning ma arvasin, et see oli kõigest mõni väiksemat sorti õhuauk, kuid ilmselgelt olin ma eksinud.
Möödus sekund ja me olime vabalangemises. Järgnes kiire teade, et lennuki peamootor on omadega ära hälvanud ega suuda meid enam kaua õhus hoida. Soovitati soojalt sulgeda turvavööd, palvetada. Lubati, et tehakse kõik, mis nende võimuses, et juhtida meid kiirelt ja võimalikult turvaliselt maapinnale, aga juhtidel ei õnnestunud see just kõige paremini.
Kuum kohv oli põletanud ära mu käe, kuid see ei olnud praegu mu kõige suurem probleem. Mul oli vaja pääseda rusude alt ennem, kui kogu kupatus vastu taevast lendab.
Nägemine tuli tagasi, kuid hingata oli valus. Ilmselt olin kukkudes enda kopsud ära põrutanud, aga siiski pean tänama tuhandeid kordi õnne, et olen elus mitte laip nagu mu eks, kes on pooleks ning elutud silmad mind jõllitamas. Ma tean, et pole õige, kellegi surma üle rõõmu tunda, aga surm oli ta võtnud õigel päeval. Vastasel juhul oleks ta oma lõpu leidnud minu käe läbi.
Tõusin püsti ja lõin enda pea ära vastu lennuki mõlkis lage. „Per.sse!“ karjusin vihaselt ja surusin käed rusikasse. Mu katkised küüned lõikusid mu nahka ja krigistasin pahaselt hambaid. Kui palju hullemaks saab veel üks päev minna?
„Kas keegi on seal?“ küsis peenike ning hirmu täis hääl kaugelt. Tundsin hääleoma#!?!# ära. Väike tüdruk, kes oli istunud lennureisi alguses minu ja eksi taga ning mänginud oma kaisukaruga, keda kutsus Minnuks. Hetkeks tekkis mul kiusatus jätta ta sinna, kuna mu pea valutas ikka sellest kisast, mille ta tõi kuuldavale, kui Minnul kukkus silm küljest.
Kurat. Olgu maailmalõpp või ei, aga siiski on mul veel olemas mingi südametunnistus. Otsisin hääleomanikku, kes karjus vahetpidamata appi. Oleksin talle peaaegu karjunud, et ta lõpetaks ja säästaks minu ja enda närve, kuna ma juba otsin teda.
Viskasin ühe lagunenud istme eemale ja tajusin, kuidas adrenaliin mu soontes möllab. Oleksin peaaegu uskunud, et muutun Hulkiks ja teen lennukist omleti. Lagunenud tooli alt tuli nähtavale väike tüdruk, punaseks nutetud silmadega, kes hoidis käes lagunevat Minnut.
„Tule,“ sosistasin vaikselt, kuid sain hoopis suure kallistuse osaliseks. Väike tüdruk oli mulle kaela sadanud ega plaaninudki lahti lasta. „Me peame minema ennem, kui lennuk õhku lendab ja vikatimees meid teiste surnute juurde viib,“ sõnasin tasaselt ja tänasin mõttes laste arvutimängude kangelast vikatimeest.
Hakkasin last välja kandma kuna ta lihtsalt põhimõtte pärast keeldus minust lahti laskmast. Ma ei olnud laste inimene, kuid mu eks oli olnud. Ükskord tiris ta mind oma nelja aastase nõo sünnipäevale ja pärast seda ei suhelnud ma temaga enam terve nädal kuna üks jõmpsikas oli mu särgi täis ropsinud.
Jõudsime lennuki lahti vajunud ukseni ning heitsin korraks pilgu leekidele, mis neelasid halastamatult istmeid. „Lähme,“ sõnasin vaikselt ja aitasin tüdrukul lennukist alla laskuda. Laskumine ei olnud kõrge, kuid ometi oli tunne, et ta kuseb kohe püksi sellepärast. Tüdruk jõudis maapinnale ning olin talle järgnemas, kuid peatusin kellegi häält kuuldes.
Need olid nõrgad appihüüded ning kuulusid noorele mehele. Hammustasin huulde. Mul oli valida, kas lahkun ja elan musta südame tunnistusega või aitan meest. Ohkasin raskelt.
„Mine ees ja oota mind metsapiiril,“ kui ma tunni jooksul sinna ei ilmu mine otsi abi!“ hüüdsin tüdrukule. Ta noogutas hirmunult ja pistis jooksu.
Neelatasin ja hakkasin meest otsima. Kammisin läbi kõik kohad, mida leegid polnud veel ära põletanud. Viskasin eemale pudeleid ja kotte kuniks taipasin vaadata ruumi, kus lennukit juhitakse. Tormasin juhtruumi poole lennuki esiosas. Avasin rutakalt ukse ja mulle vaatas otsa mees, kelle pool nägu oli kohv ära põletanud ning parema silma asemel haigutas suur ja verine auk. Silm lebas juhtkangi küljes ning ajas mind iiveldama.
Haarasin mehe kaenlasse ja lohistasin ta ava juurde, mille kaudu olin tüdruku alla lasknud. Pärisin mehelt kas ta alla saab ja ta tõi kuuldavale heli, mis oleks pidanud tähendama jaatust. Vaene mehike on vist šokis, et silma ja töökoha kaotas.
Tilk-Tilk-Tilk.
Pöörasin ehmatusega end bensiinipaagi poole ja nägin, et see tilkus. Tuli neelas bensiinipaaki ja teadsin, et mul on jäänud kõige rohkem minut. Järgnesin rapsides mehele ja käsiksin tal jooksma hakata. Ise tegin sama. Jätsin selja taha poolsurnud mehe ja laibad.
Silmasin kaugelt väikest musta täppi, mis oli jõudnud metsaservale. See pidi olema Minnu omanik! Ta jõudiski sinna. Naeratasin jõuetult.
Pauk.
Bensiinipaak lõhkes ja söötis tulele kõike, mida oli vaja plahvatuseks. Tundsin järsult suurt kuumust, mis mässis mu endasse. Leegid sõid mu nahka ning aurustasid vere. Tegin viimase hinge tõmbe ja sulgesin silmad.
Siin puhkab Aafrika pärapõrgus Deanne Smith, tüdruksõber, õde ja tütar. Enne surma tegi ta veel ühe hea teo, mis oli mõeldud kas pattude lunastamiseks või piletiks taevasse.

Autori kommentaar »