Legends of the land: 7.osa (5)

Mars

Mu nädal oli täiuslik, kummaline ja kohutav. Ma olin lõpuks ära leppinud Dariaga ja sain endale uued riided, mis olid tuhandeid kordi paremad kui vanad (vanad olid nüüdseks mu mustade päevade asjade hulgas) ja mu kõik katsed alkeemias läksid korda. Lena oli lasknud lahti minust kolm kuulujuttu ja ühe üle olin ma isegi natuke uhke. Olin saanud kellegi õpipoisiks, aga keegi ei teadnud kelle. Olin haiglasse sattunud ränkade vigastuste tõttu mille mulle tekitasid röövlid (olin vastu levitanud kuulujuttu, et Lena on nahavahetaja ja toitub ööseti ülikoolis olevatest lastest). Viimane kuulujutt levib ülikoolis sama kiirelt kui suvine kulutuli, nimelt olen ma varganäost kerjus kes varastas Odinilt 20. hõbedat ning ausalt viimast ma pole täielikult eitanud nüüd lihtsalt jalutan inimestest mööda kes räägivad seda kõlakat. Nädala kohutavam pool oli igas mõttes kohutav! Terve nädal olid ära jäänud kõik sõjanduse kursused ning Meister Marsi polnud keegi näinud. Kui Lena minust möödus siis lendasid ühe "juhusliku" kokkupõrke vältel mu õpikud mööda koridori laiali ja mu õlg oli ikka veel paistes. Lihtsalt tore!
Istusin Alkeemia kursuste soojas ja vanamoelises ruumis. Ruum oli kaetud kõik võimalike piltidega, kivist seina oli toutud kõikvõimalike kaunistusi ja aknad olid avarad. Kuna mu pink oli üks tagumistest lubasin endal tihti vaadata maale või nautida suvist päikest.
Tõmsasin enda käele öömusta tindiga kuuenda kriipsu ja ohkasin järjekordse paugu peale. Tänane alkeemia kursus sisaldas meil poiste palvel plahvatusi ja muutumiste põhitõdesid. Super! Tõstsin järjekordse paugu peale enda pead ja vaatasin alkeemia Meistrit kes valas uusi aineid enda kaussi. Üritasin näha seal suitsu, aga asjatult. Ma nägin seal mitte midagi.
Äkitselt pöörasid paljud enda pea ukse poole. Mina kaasaarvatud. Uksel seisis noor poiss, halli jooksupoisivormiga. Poisi juuksed langesid ta laubale ja ta vaatas klassi.
"Tere," köhatas ta vaikelt, "kas siis alkeemia kursustelt mida annab auväärne alkeemia Meister Nicolas Flamel, võiksin leida isiku nimega Thea..." Oli näha kuidas poiss oleks soovinud edasi peast lugeda teksti ja lisada mu vanemate nimed, aga tema hämminguks meenus talle alles nüüd, et mul polnud vanemaid.
Lehvitasin jooksupoisile ja ta viipas käega enda poole. Ta lahkus ruumist. Tõusin püsti kohmakalt ja kõndisin talle järgi. Sulgesin alkeemia abiga raske kivist ukse ja vaatasin poissi. Tema üks silm oli helesinine ja teine roheline. Ta oleks võinud vabalt olla tähtsam isik kui jooksupoiss.
Poisi ilme oli kalk ja ta võttis enda jakitaskust välja õhukese ümbriku.
"Sõjanduse Meister Mars palus mul selle teile anda. Ta ütles, et viiksite selle Drennis olevale inimesele nimega Dimitri." Viha kerkis minus. Oleksin tahtnud kõik selles koridoris segamini ajada. See oli isegi julm Meistri poolt, kes ise ei raatsi terve nädal kursustele ilmuda ja palub enda õpilasel see viia Drenni, linna mis asub siit nelja miili kaugusel! Ohkasin ja haarasin käega ümbriku järgi, mis oli poisi käes. Surusin talle kätte ühe hõbeda ja lahkusin ülikoolist.
Kruusatee Drenni oli kuiv ja tolmune. Päike paitas õrnalt mu nahka, kuumus virvendas kaugel ja iga mu uus samm tõi nähtavale uue tolmupilve. Surusin alla viha ja manasin näole nukra naeratuse. Ma olin siiski ära saanud igavast alkeemia kursustelt. Jäin seisma ja ohkasin. Vaatasin ümbriku mis minu käes oli.
Ja mu uudishimu sai minust jällegi võitu.
Käristasin õrnalt ümbriku ülemise serva katki ja tõmbasin sealt välja paberi ja sirvisin kirja, mis oli kirjutanud Mars ise oma elegantse käekirjaga.
Algul ma vabandan Thea, et ma olen terve nädal olnud "kadunud", aga tihti on asju mida saab teha vaid ühe nädala vältel. Ma teadsin, et vaatad kirja ja loodan, et sa ei vihasta kui sa kirja loed.
Ma väga loodan, et sa oled kella kolmeks pärastlõunal Meistrite majas ja oled jõudnud minu ruumideni.
Tervitustega sõjanduse Meister Mars.
Alla surutud viha pääses minus valla. Kell oli 20 minutipärast kolm ja ma olin kahe miili kaugusel ülikoolist. Oigasin ja hakkasin ülikooli poole jooksma.

Meistrite majani jõudes olin ma higine ja oleksin andnud kogu oma vara külma vanni, ning vee eest. Aga ma pidin kuidagi moodi saama Meistrite majja. Sammusin kohale kus pidi jooksma majas koridorid ja asetasin oma jala seina praosse. Mul oli aega kuskil viis või seitse minutit ja ma pidin ronima.
Olin vaevaliselt roninud kolmandale korrusele ning kukkumine oli oma viisteist meetrit. Kukkumine oli mu soovitud surmaviisides üks viimaseid.
Muukisin akna kiirelt lahti ja läksin majja. Naeratasin hetkeks kui sain tunda jahedat õhku oma näol ja jalutasin suure ukseni. Ohkasin ma seisin Marsi eluruumide ees.
Koputasin.
Uks avanes esimese koputuse peale. Astusin sisse ja hingasin sügavalt. Mu ees ulatusid igasse suunda uhked ja vanaaegses stiilis ruumid. Nende keskel seisis Mars.
"Te kutsusite mind... Meister Mars." Viimaseid sõnu oli mul raske öelda. Kuidas sa saad öelda Meister inimesele (vabandust jumalale) kes on riides nagu tavaline agulikust varas.
Mu suule ilmus veider muie ning nägin, et Mars kallutas oma pead. Ta ei näinud välja uhke ja sünge Meister nagu oli ta näinud välja vastuvõtul ja isegi öisel areeni võitlusel. Ta nägi välja sama räsitud nagu mina oma vanade riietega.
Mars noogutas ja vaatas mind teraselt.
"Mul oli alkeemia kursus." laususin.
Järsult puhkes Meister naerma ja ajas end vaevaliselt tagasi sirgu. "Thea sa väidad, et põhitõed alkeemiast on äärmiselt põnevad ja need väiksed plahvatused on ülimalt huvitavad? Thea viimati ma nägin sind kasutamas edasijõudnute alkeemiat oma relvalao ukse peal. Ma arvan, et põhitõed on sul tegelikult selget."
"Aga ma..." Jäin vaid ja neelatasin. Kõik teadsid kui mõttetu on vaielda Meistritega.
"Tunnista endale kui ees sa teistest oled. Mina oleksin pannud end kirja sinu oskustega näiteks "Alkeemia edasijõudnutele", aga ma eeldan, et ka seegi kursus oleks liiga lihtne sinu jaoks." Mars kehitas õlgu ja pööras mulle selja. Ümber pöörates viskas ta mulle väikse hõbedast asja. Ta naeratas ja mainis: "Õpipoissi õpetatakse seitsme aasta ja ühe päeva vältel. Sellel keel olev sümbol on ammustest aegadest mu algne märk, kuid samas on see olnud läbiaegade mu õpipoisside sümbol."
Vaatasin keed. See oli kena ja mustal turul oleks selle eest kõvasti makstud. Oigasin. Ma ei saanud mõelda ülikoolis varastamisest, ma pole liht labane varas enam, või tegelikult olen?
Mars vaatas mind ja kõndis ukse suunas. "Tule Thea." Noogutasin ja panin kee endale kaela. Järgnesin Marsile. Meister tegi teel palju pöördeid nagu oleks ta eksinud, aga kohale jõudes ta muigas. Ta avas ukse vabalt ja sisenes tuppa. Uksel ilutses nimi Odin. Mu süda oleks pidanud seisma jääma. Ma sisenesin praegu Meistri järel ülikooli juhi tuppa.
"Meister see on ülikooli juhi Odini tuba."
Meister Mars muigas kavalalt ja noogutas. Ta süütas kiire käeliigutusega kamina ja korjas enda kätte palju Odini vanu raamatuid. Iga uue sületäie ta viskas otse tulla ning tema näol oli ikka see sama muie.
"Te põletate raamatuid!" sisistasin vaikselt. Mars vangutas pead ja teeskles meeleheidet.
"Oi mis minust nüüd saab?! Meister Odin keelab mul järgmise semesteri õpetamise ära. Ma lähen hulluks. Appi mida ma teen?" Mars viskas uued raamatud tulle ja vaatas mind. "Thea sinul ma soovitan igatahes minna vannist läbi, sest ma ei tea mis põhjenduse sa kavatsed tuua kui sind märgatakse tahmaste riietega siit väljumas."
"Ma ei tea." Tunnistasin ausalt. Kortsutasin kulmu ja küsisin: "Ja teie?" Mars turtsatas naerust ja sulges siibri.
"Mina elan siin. Ma soovitan sul nüüd minema hakata."
Ja nii ma tegingi.

Hinnake, soovitusi jne