Full moon: # 1.osa (8)

Algus


Rose:

<<...sa peaksid nende vaatamise lõpetama nüüd Rose.>> Kuulsin ütlemas Sophit. Heitsin viimase pilgu veel poistele ja küsisin pöörates pilku Sophile: <<Ma pole siiamaani aru saanud kuidas Frank kuulub nende kampa? Miks mitte Richard?>> Nägin kuidas kamp hakkas kooli juurest lahkuma metsa poole. Ohkasin rasuks tundest ja silmitsesin paberisse keeratud ise tehtud kanepi suitsu. Soph naeratas ja ulatas mulle sigari. Tõmbasin kiirelt ühe mahvi ja tundsin pead pööritama panevat ergsust oma sees. Ulatasin Sophile tagasi sigari.
<<Seda on mõelnud terve kool sellest ajast peale kui Frank nende kampa astus. Kellelegi pole veel kohale jõudnud kuidas IT kõike teadev tüüp sattus mingisse poiste kampa.>>
Pööritasin silmi ja kordasin ühte väikest lauset: <<Mason ja Christian on vennad, eks?>> Soph noogutas ja kustutas kanepi sigari vastu kooli seina ära. See oli ainuke koolisein mis ei ulatanud ühegi kaamera vaateväljal. Silmitsesin kuidas kooli eest lahkusid üksteise järel klassikaaslased kes olid mingil põhjusel kooli jäänud kauemaks. Ma polnud kolmenädalaga peale koolivahetamist saanud aru enam nendest kes viitsivad kooli kauemaks jääda kui vaja.
Soph ulatas mulle väikse sigari ja võtsin selle vastu. Toppisin kanepisuitsu oma tanksaabaste väiksesse taskusse kus hoidsin muud vajaliku. <<Soph,>> Soph kergitas oma pilku hallidelt ketsidelt mida ta jalas kandis. <<kuidas su isa pole vahele jäänud kanepi kasvatusega?>>
<<Mõtle ise, mu isa kasvatab kanepit keldris, meie linnas pole poli.tseid. Järeldusi on lihtne teha.>> Lausus Soph. noogutasin ja vaatasin käe peal olevat väikest kuldse kettiga käekella mille olin saanud oma 15 sünnipäevaks. Kella vaadates meenus mulle pilk millega oli Chris mind vaadanud keemias kui mu katse läks täiesti rappa. See pilk polnud selline: "Veidrikust luuser, sa ei saa millegagi hakkama!" See oli pilk mis ütles pigem: "Sa saad hakkama." Üritasin keskenduda osutitele mis näitasid numbritele. <<...15.36, Soph ma pean minema hakkama.>> Soph kergitas mõtlikult pead. Muigasin ja müksasin teda sõbralikult. <<Tsau, homme näeme. Ole kella 12.00 baaris!>> Pöörasin ennast ümber ja hakkasin kõndima peatuse poole mis paistis vaevu läbi punakas-kollakate vahtra lehtede. Kiirendasin iga sekundiga enda sammu. Oksad praksusid mu jalge all. Kui ma seekord ei läheks psühi otsiks ema mu toa kindlalt läbi. Mis ta sealt leiaks? Paar tühja pudelit, suitsu pakki või hoopis väikse kilest pakki mis sisaldab valget pulbrit? Raputasin pead ja pomisesin: <<Ma pean jõudma kui soovin veel kunagi oma sõpru kohata.>>
Kuulsin bussi pidurdamise häält ja jooksin usteni. Kriuksuva heli saatel avanesid pool roostes bussiuksed.


Chris [Christian]:

Kõndisin Masoni toauksest mööda ja ma teadsin ,et sellist muusikat mida ta kuulab annab ainult soovida ,et see vait jääks. Avasin ukse mis viis mu tuppa. Seintelt hakkas juba värvi kooruma, valge lagi oli muutumas kollakaks. Sisenesin tuppa kus ma olin mänginud viieselt autodega ja kolmeteist aastaselt suudelnud üht tüdrukut kes mulle kohe kõrvakiilu andis. Viskasin mustavärvi seljakoti voodile ja avasin läpaka. Istusin vanasse tugitooli. Mu mõtted käisid koguaeg ümber uue tüdruku Rose. Ta oli teistega nii sarnane ,aga samas oli nende täielik vastand. Tal oli hirm nagu kõigil neil tüdrukutel, aga tal oli midagi mis eristas teda teistest täielikult. See ei olnud tema juustest välja turritav blond salk mis paistis kohe ta tumepruunide juuste seest välja, need ei olnud ta rohekad-kollakavarjundiga silmad ega ta tanksaapad. Temas oli midagi enamat, see isegi suutis täiesti maha suruda minu närvilisuse täiskuu pärast. Kas ta oli üks meist, äkki oli ta surelik või hoopis ei üht ega teist. Sirutasin oma käe üles soojenenud pepsi purgi poole ja plõksatasin selle lahti. Hapukas magus lõhn ja mõte Rose ümber, kellega oli mul kolm korda nädalas koos ajalugu suutsid vaigistada Masoni toast kostva ajusi tapva muusika. Ma olin küll harjunud ,et Mason oli tüdrukute lemmik ja tema mustad juuksed võlusid ära kõik ,aga mul oli vedanud ,et ta oli minust aasta vanem. Mul oli vedanud ,et see oli viimane klass mille ta siin koolis veetis, aga kas ta võib teda või aru saada Rose eripärasusest? Kortsutasin kulmu ja asetasin pepsi lauale.

Autori kommentaar »