Valikud: 10 osa (5)

Ta ohkas ja ütles: <<Enam mitte.>> Kortsutasin kulmu ja küsisin: <<Mis mõttes? Võimed ei kao ju nii sama?>> Ema vaatas maha ja tõusis püsti. <Kui tunnetaja organismis on aine nimega: "Arbelsa" siis ta on nähtamatu jäljeküttidele ja ta ei saa kasutada oma võimeid ning piiritus ja arbelsa koos on segu millega saad elada nagu tavaline inimene.>>
Vaatasin ema kahetseva pilguga ja küsisin: <<Kaua see aine su organismis on?>>
<<Ma pole seda ainet 1 päev piiritusega võtnud niiet arvatavasti on see veel 2 päeva.>> Ütles ta kiiruga. Ta naeratas mulle ja ütles: <<Mul on kahju ,et sind ohtu seadsin ja Katel palusin su järele valvata.>>
Naeratasin ja ütlesin: <<Ta on omamoodi veider.>> Turtsatasin naerust ja küsisin: <<Mida tunnetajad suudavad teha?>>
Ta vaatas mulle otsa ja ütles ükskõikselt: <<Tunnetada juhtuvaid, minevikus olnud asju, suhteid ja lausuda lihtsamaid loitse. Loomulikult on igal tunnetajal erivõime mõnel rohkem ja mõnel vähem. Kate on näiteks võimas tunnetaja, meie isaga olime ühed võimsamad...>> ta naeratus asendus kurva olekuga. Teadsin kui kallis isa talle oli ,aga isa surmast oli möödunud juba 5 aastat.
Vaatasin ema ja küsisin: <<Mida isa teha suutis?>> Nägin kuidas ema õrn naeratus taastus ja ta ütles: <<Ta suutis ajas rännata, ta teadis millal ta sureb. Ta on öelnud mulle piisavalt asju ,et ma saaksin koos sinuga elada ohutut elu.>>
Ta ohkas ja ütles: <<Me kolime, siin ei ole enam ohutu. Me kolime Oilasse.>> Mäletasin Oilat oma lapsepõlvest. See oli väike küla mis oli seotud kunsti ja muusikaga. Igal pool olid inimesed kes mängisid oma pilli või kunstnik kes maalis portreed ühest väiksest tüdrukust. Ma ei suutnud mõelda, et ma kolin siit linnast minema Oilasse. Oila võis olla küll tore ja kena ,aga siin oli mu elu. Kogusin ennast ja ütlesin vihaselt: <<Ma jään siia, siin on mu elu.>> Kuulsin kuidas aken pauguga lahti läks. Vaatasin vihaselt ema, ma teadsin ,et ta on mulle kahjutu. Panin oma ketsid jalga ja kuulsin kuidas mu ema ütles mulle: <<Vihasena on sind lihtsam värvata, sa ei kontrolli ennast.>>
Avasin vihaselt ukse ja jooksin korterist välja. Jooksin maja juurde kus Denna elas. Koputasin uksele ja tundsin pisaraid oma põsel. Nägin kuidas Denna ukse avas ja vaatas mu nuttust paistes punaseid silmi. Ta kallistas mind ja ütles: <<Tule sisse.>>
Noogutasin ja astusin majja kus Denna elas. Maja oli suur ja avar. Seinad olid värvitud rahulike toonidega; helesinine, valge ja kollane. Istusin elutoa diivanile ja kuulsin Dennat endale järgnemas. Ta istus mu kõrvale ja ütles: <<Deph, mul on väga kahju.>>
Tundsin kuidas mu kuulmis meel kadus, see järel nägemine. Sain aru mis toimub. Denna oli üks nendest. Mul polnud pääsu ma teadsin seda. Ma ei osanud mitte midagi peale mõtete lugemise. Mulle meenus kui Denna ütles üks päev tööl: <<Me leppisime kokku ,et sa hoiad mu peast eemale.>> Ma oleks siis pidanud mõtlema kuidas Denna aru sai ,et ma ta mõtteid lugesin. Ma olen loll ja isekas.
Ma ei tundnud enam oma jalgu, ma ei haistnud enam Denna (või mis iganes selle mõ*rra nimi on) kodus olevate lillede lõhna. Mu üle vali.tses tuimus. Viimasena kadus mu maitse meel ja ma langesin tühjusesse.

Autori kommentaar »