Selline on mu elu #13 osa (2)

Elu on vaid mäng milles me elame, aga surm avab meie silmad.


Nägin kuidas nuga libahundi südame läbistas ja juba järgmisel hetkel tundsin enda paremas puusas vali. See oli kõik mis ma enne minestamist nägin ning mu silmad vajusid hooletult kinni.

Umbkaudu 12 tundi hiljem, ma arvan.

Tundsin enda nahal jäist tuult ja külma vihma. Ma avasin silmad ja nägin kuidas taevast alla kukkus miljoneid väikseid vihma piiskasid.
Tõusin püsti ja vaatasin enda ümber ringi. Nägin kuidas Velkan oli puu juures. Ta toetus vasakule küljele ja näoga metsa poole. Pöörasin ennast teisele poole ja nägin Davidit kellel oli nuga läbi südame ja kes oli kivi juures kokku ennast tõmmanud.
Jooksin Davidi juurde ja kummardusin tema juurde maha. Ta avas vaevaliselt silmad ja tõstis käe mu juuste poole. Ta paitas hellalt mu pead ja ütles kurnatult: "Vabandust ja sules uuesti silmad.
Vaatasin Davidi surma vihaselt pealt. Ma tõusin püsti ja läksin kiirel sammul metsa. Tundsin samme mis mind jälitasid. Tardusin paigale ja ei suutnud liigutada ennast. Tundsin oma paremal õlal kellegi jõulist kätt. Velkan pööras mind ümber ja vaatas mind kahetsus väärse pilguga. Me seisime niiskes metsas paar minutit kuni ta ütles: Me peame varsti minema. Rooma pole enam kaugel. ja peale seda lauset tõmbas ta oma käe ära ning kõndis metsast välja.
Jooksin Velkanile järgi. Tunnetasin kuidas mu tuimad lihased karjusid: Ära jookse, ära piina meid.
Nägin kuidas Velkan aeglustas oma kiiret jooksmist käimiseks. Aeglustasin ka oma jooksu kuni olin jõudnud Velkanile järgi. ma küsisin vihaselt: Mis sul hakkas!?
Velkan peatus täielikult ja vaatas mulle silma öeldes: Ma ei tunne ,et sinuga on kõik korras. ja pööras uuesti end tee poole.
Velkan pomises enda ette: Tee paistab juba kaugelt.
Jooksime vana kruusa tee juurde mis oli meie lähedal. Velkan ütles mulle ükskõiksel toonil:
Näed seda tõlda? Selle tõlla me kaaberdame ära. Mu suu vajus lahti. Ma polnud oma elus kunagi asju varastanud. No olgu välja arvatud paar aastat tagasi Mehhikos.
Nägin kuidas Velkan püstoli võttis ja selle ära laadis. Ma vaatasin hoolikalt ta toimetusi ja lõpuks laususin: Lased kuuli rattasse? Siis me ei liigu enam tõllaga mitte sentimeetritki!
Velkan vaatas mind vihaselt ja samal ajal oleks tahtnud ta nagu tänada. Ma muigasin rahulolevalt kuid siis mul tuli mõtte. Velkan lavastame röövi. Keegi ei sa viga ja tõld jääb terveks. Velkan noogutas. Nägime kuidas tõld me poole sõitis. Ma vaatasin tõlda ja tundsin kuidas mu lihased krampi tõmbusid. Ma seisin tardunult ühe koha peal ja vaatasin tõlda mis hoogu lisas.
Järsku tõld peatus. Ma suutsin end liigutada. Kutsar ütles meile: Minge sisse mul pole terve igavik aega. Tundsin häälest ära Sophie. Ütlesin vaikselt: Sophie sina? Sophie vaatas mind ja noogutas.
Läksime sisse luksusliku tõlda ning kuulsime järsku häält: Järgmine peatus on Rooma! ja selle lase järel naeru.

Autori kommentaar »