Selline on mu elu #10 osa (3)

Illusooni on võimalik lõhkuda vaid ühe kiviga.


Avasin tõlla ukse ja läksin sinna sisse. Olin tõllas üksi ja järsku hakkas tõld kiiresti liikuma.
kukkusin istukile, lõin enda pea vastu metallist asja. Pagan! ütlesin ma endamisi ja seadsin ennast kohmakalt istuma. Vaatasin aknast välja öisesse maailma. Teeääres kasvasid valged helendavad lilled mida ma polnud kunagi näinud, puud tundusid tavalisest pikemad ja metsas helendasid sinised tulukesed. Lõin enda pea vastu aknaraami ära. Kutsar tuleks vahetada välja parema vastu, kes oskaks tei.... . mu mõtte katkestas tõlla peatumine. Sekundi pärast avanes tõlla uks ja mulle vaatas vastu Valdi kalk ja külm nägu. Ma tardusin hetkeks, kuid kogusin ennast kiiresti ja astusin tõllast välja ning nägin mõisa kus toimus ball.
Mõis oli Valget värvi, paljude akendega ja hästi kaunistatud. Mind tõmbas miski mõisa poole ja ma hakkasin liikuma mõisa. Ukse juures nägin Sophiet kes vaatas mind korraks ja kadus.
Järsku haaras Vald mu vasakust randmest tugevalt kinni ja liikus kiirelt ukse poole kus seisin kelner. Vlad võttis midagi oma pintsaku taskust ja näitas kelnerile. Kelneri nägu muutus väga tõsiseks ja kalgiks ja ta noogutas. Vald pööras pilgu kelnerilt ära ja tiris mind uksest sisse.
Ma ütlesin Valdile ülbelt: Kas sa ei võiks mind kohelda nagu inimest.! ja vaatasin Valdile silma. Vald vaatas mulle otsa ja ütles: Seda vaatame veel. ja pööras pilgu suurde saali.
Saal mis meie ees laius oli tõesti ilus. Saalis oli palju kelnereid, kõrgklassi inimesi, kloune ja akrobaate. Akroobaadid tegid hämmastavaid trikke mis olid samas nii ohtlikud. Võtsin ennast kokku ja ütlesin Valdile ülbel toonil: Vahel oled sa kalk ja külm, kuid mõnikord hea südamlik... vabandust ma unustasin sul ei ole ju südant!
Vald vaatas minu poole ning noogutas. Ta küsis minult juba vähe inimlikumal toonil: Victoria, kas sa tantsida soovid?
Ma kaalutlesin hetke ja vastasin: Jah, soovin küll.
Vald võttis mul käest kinni ja hakkas tantsima. samal ajal kui me hakkasime tantsima, hakkas mängima ka orkester valsi muusikat.
Miks vals? ja ohkasin. Ma olin lapsest saati vihanud valssi. Me tantsisime peegli juurde. Vald keerutas mind ja küsis: Me oleme ikka kena paar. ja ta naeratas. Ma oleks soovinud astuda Valdile varba peale, kuid minu otsust muutis VAID MINU peegel pilt. Vaatasin oma selja taha, kus oli palju rahvast. Hirm katkes ühe lause peale mille ütles Vald: Sa vist märkasin ,et oled siin üksi!? ja järsku olin ma õhus. Üks akrobaat oli mu maast kaasa võtnud ja kiigutas ennast ja mind rõdu poole. Maandusin akrobaadiga rõdule. Rabelesin end lahti akrobaadi haardest ja ütlesin hoia eemale. Samal ajal võttis akrobaat maski peast. Läksin ta juurde ja ütlesin: Velkan! ma oleks soovinud Velkanile rohkemat öelda kuid ei saanud, kuna Vald segas mulle vahele: Tegid siis oma otsuse ja valisid vabaduse. David jääb meile, libahunte läheb alati tarvis! ta muigas ja ütles vaiksel Järele Velkanile ja Victoriale! ja me hakkasime Velkaniga jooksma mööda koridori tubade poole. Ma hakkasin joostes mõtlema: Kuidas David on libahunt!? ja hakkasin jooksu aeglustama.
Velkan karjus mulle: Jookse Victoria! Meil pole aega! ja hakkasin jooksma uuesti.
Pöörasime Velkaniga ühte tuppa sisse, mille akna juures seisis Carl.
Carl vaatas meile imestunult otsa ja küsis: Kuhu me jookseme?!
Vaatasime Velkaniga otsa üksteisele ja ütlesime: Läbi akna!
Me jooksime Velkaniga läbi akna, Carl meie järel.


Juubeli osa siis