Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage - The girl who started the Apocalypse 27. osa (1)

Mis siis, kui saatan lõi maailma?
-Anonüümne

„Nii et sa surid?“
„Olen ma praegu siin?“
Cassiel pööritas ükskõikselt silmi ja rüüpas enda jahtunud kohvi. „Miks sa pidid nii algusest alustama. Ma ei saa üldse aru, kuidas see alguse värk on seotud sinu looga,“ küsis ta kuivalt, tekitades tunde, et ta lürbiks pigem rõvedat jäist kohvi, kui veedaks minuga veel ühe minuti.
„Ma soovitasin sulle ajalooraamatuid, aga sa keeldusid ning nüüd pead sa kuulama minusuguse hullu loba,“ vilistasin aegsasti ja vangutasin pead. „Järgmine kord usalda endast vanemaid ja targemaid.“ Kallutasin pead ja uurisin Cassieli lähemalt. „Sa ei tundunud mulle #!?!#se bitchina, aga siiski sa see oled. Mis kurat on juhtunud normaalse ühiskonnaga?“
„Ma ei olegi bitch,“ pomises Cassiel aeglaselt. „Normaalse ühiskonnaga ei ole midagi juhtunud. Lihtsalt aastakümned kinnisesasutuses ei mõju sulle hästi.“
„Seda kindlasti,“ nõustusin kiirelt ja manasin nõole enda kõige viisakama naeratuse, mis tegelikult oli täis sarkasmi. „Kunagi oli inimeste seas praaktooteks just see, kes mõtles liiga palju ja sügavalt, inimene, kes armastas ööd ning uuris asju, mida ei tohtinud olemas olla.“ Kallutasin pead ja jäin hetkeks mõttesse. Kas ma mitte ei kirjeldanud just iseennast? Seda kes ma olin olnud, siis kui olin veel mängust üpriski eemal.
Siis, kui ma olin olnud Azazeli väike #!?!# ning mu isiksused olid olnud eraldi. Ma ei väida, et tollel ajal ma olin väike süütu inglike, vaid vastupidi, sest see aeg oli minu elus ebakindel ja ma olin siis täiesti ebastabiilne. Õnneks on igal asjal ka heakülg. Ma olin siis veel heas vanas teadmatuses.
„Inimesed on muutunud, aga kas tõde mitte ei muudagi meid?“
„Sa ei tea osakestki veel tõest,“ porisesin tüdinult ning kortsutasin kulmu. „Kõik teie ajalooraamatut ja muud arvamused on puhas pasandus. Sa usud eks ju inglitesse? Nendesse tiivulistesse ahvidesse, kes kontrollivad su elu.“
Cassiel krimpsutas pahaselt nägu ja noogutas aegamisi. „Paljud usuvad inglitesse, aga nad teevad seda, kuna siis saavad nad loota ja sõimata kedagi oma ebaõnnestumiste puhul,“ sõnas ta tõde varjamata ja kallutas pead. „Sa surid siis ju, aga kuidas sa jälle ellu ärkasid?“
„Ütleme nii, et parim inimene värbamiseks on just reedetud omade poolt,“ sõnasin kavalalt ning irvitasin. „Azazel piinas mind, kuna ta ei kannatanud minu mõlemal poolel mängimist, järelikult võtsid tema vaenlased mu enda ridadesse. Siiski ei tähendanud minu värbamine seda, et ma oleksin olnud veel lojaalsem või tasakaalukam.“ Vaatasin maha ning muigasin kergelt. Ma ei ole olnud kunagi väga lojaalne, alati võisin keerata omadele pasa kokku ning sellest mitte hoolida.
Õnneks ei teadnud seda sel hetkel Azazeli vaenlased.

Võiks öelda, et ma olen juba harjunud uutes kohtades ärkamisega, aga ei. Ma vihkasin seda, et ma minestan ja ärkan järsku mingis võõras kohas. Ma olen tüdinenud sellest, et mind peetakse mõneks hüpiknukuks, keda võib loopida oma tahtmise järgi.
Seekord oli ärkamine teistmoodi, sest ma ei ärganud mingis valges ja kinnises toas, vaid hoopis heleroheliseks värvitud seintega ning vägagi avaras ruumis. Ühte seina katsid suured aknad, mis olid vallutanud terve seina. Akendest paistis sisse ere hommikunepäike ning sillerdas vallatult põrandale.
Võpatasin ning mu keha tõmbus hetkeks krampi. Päike oli heledam, kui tavalised lambipirnid, kuid see ei teinud mu silmadele haiget. Kallutasin uudishimulikult pead ja kortsutasin kulmu. Tõusin aeglaselt ja ettevaatlikult püsti ning tegin paar ettevaatliku sammu päikesevalguse poole.
Akendeni jõudes kerkisid mu suunurgad üles ning mu silmad lõid särama. Päike ei torkinud mu nahka, vaid paitas ja soojendas seda hellalt. Naersin totakalt ja vajusin põrandale istuma. Jõllitasin võlutult aknast välja ning tõmbasin jalad kronksu.
Vaade, mis aknast avanes oli võimatu sõnadesse panna. Siin laiusid graniidist künkad, mis sisaldasid endas punast, halli, musta ning veel kümneid eri toone. Paljud kidurad männid olid ajanud enda juured kivide vahele ning paistsid kaunitena, küngaste taga asuva helesinise mere taustal. Maja lähedal, enne graniidist künkaid, olid rohekad madalad puhmad ning neid katsid lillakad täpid, mis pikema vaatamise puhul tundusid olevat mingisugused marjad.
Ma polnud enam ammu olnud rõõmus sellise lihtsa asja pärast nagu päike või imeline vaade. Olin ennast unustanud hullumaja hallide seinte vahele, mis tuletasid sulle iga hetk meelde, et sealt pääsemiseks ei olnud sul võimalust.
„Ma pean olema surnud,“ sõnasin vaikselt ning muigasin, „ning see on minu paradiis.“ Ma olin deemon ning Brady arvates isegi Chaos, aga ma mõtlesin praegu naiivsel, et olen paradiisis. See tegi mulle nelja. Õnneks ma ei mõelnud endast praegu Chaose või deemonina. Praegu olin ma lihtsalt hullumajast vabaks saanud patsient, kes nautis päikest.
„Sa ei ole surnud ega paradiisis,“ sõnas mehe hääl ükskõikselt minu seljataga, „sa oled kõigest Soomes.“
Pöörasin rutakalt ning kohmakalt end ümber ja jäin jõllitama enda ees seisvat meest. Ta kandis heledaid riideid, mis tundusid olevat kallid. Ta juuksed olid kuldpruunid ning silmad samuti ka silmad. Ta oli ingel.
Ja mina olin ingli urkas. „#!?!#,“ pomisesin vaikselt ja ajasin ennast kärmelt püsti. „Ausalt, ma ei tea, mida ma siin teen ja ma teen kiiremas korras minekut, kui lubate.“ Tundsin, et teen kohe enda püksid täis, sest ingel vaatas mind imelikult ning temast õhkus seda pahameelt deemonite ja teiste vastu.
„Sa võid jääda,“ lausus ta tõsiselt ning uuris mind hoolega. „Tegelikult meie su siia tõimegi.“ Ta lõpetas mu uurimise ja kortsutas kulmu.
„Miks peaks ingel mu siia tooma? Ma tuletan kogu austuse juures meelde, et ma olen deemon, kes tappis teie väikse spiooni hullumajas,“ ütlesin võltsi tuimusega, kuid tegelikult ma vihkasin praegust olukorda. Valgus ei teinud mulle midagi, järelikult pidid olema mu võimed ja muu pasandus kadunud. „Te tegite minuga midagi, eks?“
Mees kergitas kulmu ning muigas kergelt. „Tõsi, me tegime sinuga midagi,“ nõustus ta aeglaselt minuga ning istus pruunile tugitoolile, mis oli akende juures. „Sa ju tunned ennast praegu palju paremini kui ennem. Sa oled rõõmsam ja saad nüüd päikese käes olla. Kas see ei meeldi siis sulle?“
„Meeldib,“ vastasin vastumeelselt ning heitsin pilgu merele, „aga kas siiski päike ja inimlikus oli väärt seda, mida te minuga tegite?“ Ma kartsin seda uut ja tundmatut Sage. Ma olin harjunud valetava ja inimesi lõikuva Sage, kes pidevalt ropendas ning mängis mõlemal poolel. Ma mäletan tüdrukut, keda kutsuti Sage ning, kes elas õndsas teadmatuses ning nautis üheksateistaastat hullumaja.
„Me kõigest tegime su puhtaks,“ ütles ingel lõpuks ning jäi mu reaktsiooni ootama. „Sa olid küll surnud, aga su hing oli veel kehas olemas. See andis meile aega. Otsustasin, et sa oleksid meile kahjutum, kui sinu organism ei nõuaks igapäevaselt suurt kogust verd.“
„Te tegite mind kahjutuks kuna olin tiksuv pomm,“ tähendasin kuivalt ja kallutasin pead. „Ma olen nüüd kahjutu. Kas ma võin naasta nüüd tagasi oma igava elurütmi juurde?“ Ma ei igatsenud hullarit, aga seal oli ohutum ning inglid ei olnud mul nii väga #!?!#s kinni.
„Nii, et sa nimetad inimeste ja deemonite mõrvamist rahulikuks eluviisiks?“ küsis ingel jahedalt ja heitis pilgu aknast välja. „Tead, ma pole kunagi sinusugustest arusaanud. Te naudite orgiaid, verd ja kaost, aga samas te olite kunagi inimesed või inglid. Ma saan aru, et aasta sadade või tuhandete jooksul piinatakse teie hinge põrgus, aga siiski peaks teie hingedes midagi säilima headusest või inimlikkusest.“
„Võib-olla me valisimegi põrgu, kuna headus oli meile haiget teinud.“ Vaatasin inglit ning mõistsin, et isegi tema ei tea päris kindlalt, kes ma olen.
„Kas sa tahaksid teist võimalust?“ küsis ingel tõsiselt ning vaatas mulle lõpuks silma. „Sa ei ole milleski päris kinni. Võib-olla oled sa terve põrgu peale ainuke, kelle südames ja hinges on veel säilinud kaastunne ja südamlikkus?“
„Minus ei ole säilinud enam midagi, mis on omane inimesele,“ teatasin ma endalegi üllatuseks üsna jäiselt ja põrnitsesin inglit. „Andke teine võimalus neile, kes seda tõesti vajavad ja päästke neid, kellest mingit tolku ka on, sest kui mina oleksin surnud, siis võib-olla oleksite teie päästnud mõne süütu hinge põrgusse minemast ja…“
„Kuidas sulle meeldiks kõik see jama lõpetada, mille sa paar kuus tagasi alustasid?“ Kõlas ingli suust kiirelt ja ta pani enda käed palve asendisse.
„Nagu, et apokalüpsis lõpeks ning saatan ei tantsiks kunagi Venemaal rumbat?“ küsisin kahtlevalt ja kallutasin pead. „Lõpeta see kuradima nali eks. Isegi inimene teab, et tule vastu saab võidelda, vaid tuli ning üks väike ingel ei saa vastu saatanale isegi kõige parema tahtmise juures.“ Kas ma üldse tahtsin ära hoida saatana tantsu ning lõpetata leekide põlemist?
„Kas sa üldse tahad, et see lõpeks?“ päris ingel aeglaselt ja tõusis elegantselt püsti. Ta ei meeldinud mulle. Ainuke ingel, keda ma olin kunagi näinud oli Bill ja temast ei õhkunud seda jäisust ja üleolekut minuga suheldes.
„Jah, ma tahan, et see pasandus saaks läbi, aga ärge lootke, et mina selle lõpetan,“ sosistasin vihaselt ja kortsutasin kulmu. „Ei, ma valetasin. Ma ei taha, et apokalüpsis lõpeks. Maa ja inimesed vajavad seda. Inimesi on liiga palju ning maailmalõpp kõlab ideaalse lahendusena. Ma tahan, et maa muutuks elavaks põrgus. Kõik see veri ja hirm siin maapeal.“ Irvitasin vaikselt. Mul polnud küll enam võimeid, kuid mu iseloom ei olnud muutunud.
„Tead, ainuke põhjus on miks sa veel surnud ei ole on see, et ma olen oma kunagisele sõbrale võlgu, keda huvitab su käekäik,“ sõnas ingel ja asetas nimetissõrme oma huultele, „aga kui sa pole koostöö valmis siis saavad kõik sinu hullari sõbrad halva üllatuse osaliseks.“
„Siis sinu inglitest sõbrad on järgmised,“ sisistasin läbi hammaste ja kissitasin silmi. „Ma olen valmis korraldama sellise kaose, et isegi deemonid jäävad seda suu lahti vaatama ning usu mind, kui sa puudud kas või sõrmeotsaga mu sõpru, siis ma vean su hinge põrgusse ja sa langed vabatahtlikult.“ Muigasin õelalt ja nautisin olukorda.
„Hea küll. Mina ei sega su sõprade elu ja sina käitud korralikult.“
„Ja ma saan vabaks? Ei pea su tahtis täitma? Saadad mu tagasi vaimuhaiglasse?“ pärisin rutakalt ja vahtisin inglit.
Ingel vaatas mind oma kuldsete silmadega ja manas näole mitte midagi ütleva ilme. „Ma saadan su tagasi Azazeli juurde, kui sa seda soovid,“ lausus ingel ja hingas sügavalt sisse. „Ma võin su saata tagasi piinade ning igapäevase alandamise juurde. Lennutada su tagasi majja, kus sõbrad hülgavad su Nälja pärast ja deemon sind kontrollib ning sõimab sind hooraks. Kas sa seda tõesti tahaksid? Kas sa tõesti vahetaksid vabaduse ja päikesepaiste hullumaja seinte vastu?“
Kallutasin pead ja jäin mõttesse. „Kes on Azazel?“ küsisin ma viimaks ja vaatasin inglile silma. Ma tõesti ei suutnud meenutada, selle nimelist inimest, deemonit või inglit, aga ma teadsin, et ma tunnen seda isikut.
Ingli silmad läksid suureks ning ta nägu peegeldas ehmatust. „Oota, sa ei tea, kes on Azazel?“ küsis ingel vastu ja turtsatas naerda. „Teed sa mingit nalja või? Azazel on see deemon, kes vormis sinust selle koletise ning põhimõtteliselt tappis su.“
„Aa,“ pomisesin vastuseks ja keerasin pead. Naljakas, kõik peale minu paistsid Azazeli teadvat, aga ma ei suutnud meenutada, kedagi selle nimelist. Vajusin taas põrandale istuma ja jäin vaatama sinakat merd. Miks mu aju ei suuda meelde tuletada Azazelit? Mis kurat üldse praegu toimub. Äkki ma magan ja ärkan varsti üles.
Kõik see külmus ja õelus oli järsku minust kadunud ning see hetk ma olin lihtsalt kaitsetu tüdruk, kes ei saanud midagi muuta. „Kus ma praegu täpsemalt olen?“ pärisin loiult ja ohkasin raskelt.
„Põhjapoolkeral, nullmeridiaanist idas, Soomes ja kusagil Tammisaari lähedal.“
„Okei,“ vastasin ükskõikselt ja toetasin pea vastu klaasi. „Ma tahan nuga endale.“ Keerasin pead ja nägin, et ingel vahtis mind ning kortsutas kulmu.
Ingel surus huuled kokku ning raputas õrnalt pead. „Ma arvan, et see pole kõige parem idee,“ vastas ta kaheldes.
„Sa ei usalda mulle ühte nuga, kuna olen deemon?“ uurisin teravalt ja tundsin enda sees kahtlast tumedust. Silmitsesin inglit ja krimpsutasin suud. „Ma tahan enda sümbolitega nuga. Mul pole võimeid ja vajadusel ei saa ma end kaitsta.“ See pidi olema piisavalt tugev argument.
Ingel pööritas silmi ja tõmbas enda vöövahelt noa ning ulatas selle mulle. „Hoia seda ning kasuta õigesti.“
Noogutasin kärmelt ja silitasin noatera. Tõusin püsti. „Ma jään siia kauemaks,“ sõnasin vapilt ja naeratasin viisakalt. Ingel ütles mulle, et ma läheks trepist üles ja valiks endale meelepärase toa. Tänasin teda kiiresti ning sammusin trepi poole.
Peatusin järsku ja pöörasin poole sammu pealt ümber. „Kuidas ma võin sind kutsuda?“ küsisin ning jäin inglit vaatama.
Ingel heitis pilgu õues olevatele puhmastele ning krimpsutas suud. „Ma olen Rafael.“ Hetkeks oli kuulda tiibade vihinat ning ingel oli kadunud.
„Peaingel,“ pomisesin vaikselt ja kõndisin tuimalt trepist üles. Ma olin peaingli majas ning see ei tähenda head. Miks #!?!#eegi paluma peainglil minu käekäiku jälgida? Miks kõigil peale minu on raske aru saada, et maailm, kus puudub Sage Foster on palju parem maailm?
Jõudsin trepist üles ja avasin esimese ukse paremalt ning jäin juhmilt tuba jõllitama. Väike raamatukogu. Muigasin tahtmatult ning sisenesin tuppa. Raamaturiiulid katsid helepruune seinu ning vanale puupõrandale oli keegi laotanud kootud vaiba.
Astusin ühe riiuli ette ja võtsin sealt esimese ettejuhtuva raamatu. Deemonite kutsumine ja väljaajamine. Autor puudub. Naeratasin enda ette, kuid järsku mulle turgatas pähe idee. Mis siis saab, kui ma kutsun välja deemoni ja piinan teda kuni ta on valmis mulle lahkelt informatsiooni jagama Azazeli ja Chaose kohta.
Hoidsin raamatut kindlalt enda haardes ja valisin kärmelt välja veel mõned raamatut ning see järel lahkusin väiksest raamatukogust.
Peatusin mere poolse toa juures, mille uks oli avatud. Astusin tuppa sisse ning otsustasin, et see on mulle piisavalt lihtne ja mugav. Asetasin raamatut lauale ning heitsin voodile pikali. Ma ei olnud hullumajas. Esimest korda olin sealt välja pääsenud, aga ometi igatsesin ma sinna tagasi.
Muigasin napakalt ja sulgesin silmad. Ma olin deemon, kellel puudusid võimed. Ma olin tüdruk, kes juhuslikult maalis verega sümboli ja alustas apokalüpsise ning mul polnud plaanis seda lõpetada.

Teavita ebasobivast sissekandest!