Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage - The girl who started the Apocalypse 26. osa (0)

„Elemiah, Jumal tänatud, et sa tulid,“ sõnas pruunide juustega naine ning naeratas kurvalt. „Ma pidin juba peaaegu mõistuse kaotama… ei ma kaotan seda ikka veel. Iga sekundiga tunnen, kuidas mu mõistus muutub ja see minu sees kasvab.“ Tema rohekad silmad välgatasid hetkeks kuldseks ning ta hingas rahutult.
„Võta rahulikult,“ sõnas Elemiah tasaselt ja kissitas silmi. „Sa peaksid puhkust võtma. Sa näed kurnatud välja.“
Pruunide juustega naine pööritas väsinult silmi. „Ma olen viimased aastatuhanded puhanud! Ma ei vaja enam puhkust. Mul on vaja tegutseda. Saa aru, palun. Sa pead mind aitama, Elemiah, ma olen oma mõistust kaotamas. Üksi jättes ma saadan korda lollusi. Suuri lollusi.“
„Mida sa soovid?“
„Mul on vaja pääseda allakorrusele. Sinna kus on tema. Elemiah, mul on vaja pääseda Luciferi juurde ja ära tule mulle ütlema, et see on halb mõte.“
„See on halb mõte,“ pomises Elemiah läbi hammaste ja kallutas pead. „Mida sa soovid, et mina teeksin?“
„Rebi mu tiivad küljest,“ sõnas naine teravalt ja krigistas hambaid, „kui kaua on vaja aega taipamaks, et ilma tiibadeta ingel, saab, vaid minna allkorrusele.“
„Unusta ära ja mine puhkama, sest mina ei plaanigi su tiibu küljest rebida! Sa oled üks peainglitest! Mulle saab osaks hullem saatus kui surm, kui su vend peaks sellest teada saama!“ pahvatas Elemiah ning vaatas naisele silma.
„Kui sina ei tee seda, siis rebib mu tiivad küljest Michael, mu suur venna, keda kõik imetlevad. Ta alandab mind kõigi ees. Ma olen juba igas mõttes langenud, aga ainult mu räsitud tiivad hoiavad mind veel siin.“
„Vabandust, ma tean, et sa armastad oma venda ja Luciferi, aga armastus pole mõeldud lihtsalt inglitele ning sul on õigus, sa oled igas mõttes juba langenud. Ma ei rebi su tiibu küljest, kuna sa kardad oma venda. Kullake, kui sa langed juba kord taevast, siis tee seda väärikalt.“
Naine pööritas vihaselt silmi ja astus kiire sammu Elemiahi poole. „Kas inglid ei pea mitte üksteist aitama? Kas sa ei olegi siis mu õde, keda ma saaksin usaldada ning kurta oma südamemured?“
„Ükski ingel ei ole enam su õde või vend. Sul võivad küll olla tiivad, aga südame ja hinge poolest oled sa hullem kui Lucifer. Tema vähemalt langes sellepärast, et uhkus ei lubanud tal inimesi kummardada, aga sina tahad langeda armastuse pärast. Usu mind, sa hakkad seda kahetsema.“
Naine ohkas sügavalt ning lõi kiire liigutusega mõõga Elemiahi südamesse. „Tead, sul on õigus. See et mul on ikka veel tiivad, ei tähenda seda, et ma oleksin ikka veel ingel, kes järgiks issi käske ning elaks vooruses.“ Ta tõmbas mõõga südamest välja ning jälgis Elemiahi silmadest kaduvat kuldset helki.
„Vabandust, aga ma hoiatasin sind. Ma olen äärmiselt ebastabiilne praegu,“ sõnas ta ükskõikselt ning pühkis verise mõõga vastu oma valget ülikonda.

Öeldakse, et meid hoitakse tõe eest, sest see võib meie meeled purustada ning lammutada mõistuse alustalad, aga millegi pärast soovime me ikka teada seda, mis meie ümber sünnib. Lõpuks, kui saame tõe teada, siis me hakkame alles mõistma, miks me armastame valesid.
Valed ei murra meid, need annavad sooja ja mõnusa tunde, et sa oled, kellegi jaoks oluline ja sind vajatakse. See kõik on nagu üks suur ja roosa unistus, mis hõljub pilvede kohal, aga kui su roosa mull tõega katki tehakse, siis sa kukud. Päris pikalt ja kaua.
Alguses on su mõistus šokis. Võimatu on aru saada, mis juhtus ning elada korraga minevikus, olevikus ja tulevikus. Sa püsid oma hallis olevikus ega suuda mõelda. Näed kõike värvidena ja sõnad on üpriski kasutud.
Viimaks hakkab su teadvus endale uusi alustalasid ehitama. Mõistus hakkab korda saama ning hakkad lõpuks taipama, mis on juhtunud. Saad aru, et miski ei ole enam endine. Kõik, kes on oma roosas on nagu lapsed. Neid peidetakse täiskasvanute maailma eest, mis on hall ja tume.
Nii oli ka minuga praegu. Olin laps, kes oli just oma taevapiiril hõljuvast mullist välja kukkunud ja nüüd omadega suht persses.
Jälle olin ma väikses uberikus, jälle sellel samal külmal ja verisel laual. Ühesõnaga ma olin jälle omadega persses, kuna ei suutnud mängida mõlemal poolel. Olla korraga ingel – kes ma loomulikult ei olnud – ja olla deemon – kes ma kahjuks või õnneks olin – on raske, kuna alati varitseb oht, et sa kukud halvimal juhul mõlemas läbi.
Ärge mõistega mind valesti. Mulle meeldib piinamine ja veristamine, aga ainult juhul, kui mina ei ole ohvriks, sest ausalt öeldes olen ma halb valu taluja ja peale kergemat sisselõiget kõhtu olen nõus ära rääkima kõik saladused, mida ma tean.
Minu õnnetuseks olin mina ohver ja peaks vist mainima, et Azazel paistis natukene vihane. Ta kõigest teritas oma nuga juba viimased kümme minutit ning tema kõrval olid purgid, mis olid täidetud vedelikkega, mis pidanuks mulle tõenäoliselt haiget tegema.
„Tead, Azazel, sa meeldid mulle, tõesti, aga kas me ei saaks seda lahendada nagu tsiviliseeritud inimesed või deemonid? Ma eriti ei tahaks uskuda, et deemonid on väga tsiviliseeritud, sest arvestades seda, et kui nad su ingliga suudlemast leiavad, siis löövad nad sulle noa kõhtu või saadavad kuhugi pärapõrgusse,“ sõnasin iroonilisel noodil ja silmitsesin nahk ribasid, millega mind oli kinnitatud lauale. Need olid pruunikad ning neile olid söövitatud sümbolid, mis takistasid mul kasutada enda võimeid.
„Palun jää vait, Sage, ma ei suuda enam isegi mõelda,“ pomises Azazel ja heitis pilgu oma viimistletud noale. „Soovid alustada pühavee või erinevate ürtidega?“ Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kastis koheselt noa mingisse vedelikku.
„Sina ei suuda mõelda? Vaata minu olukorda, eks. Mina ei suuda siin ainukesena mõelda, kuna ma olen väheke mures sellepärast, mis kohe juhtuma hakkab minuga. Ma saan aru, et sa oled vihane, aga see ei tähenda, et sa pead mind kohe piinama! Sa võid valida poeletilt suvalise ingli, keda piinata, ausalt ka.“
„Sa räägid liiga palju. Mis sa arvaksid, kui alustaksime sinu keelega?“
„See ei tuleks kummalegi osapoolele kasuks, ma arvan,“ laususin ettevaatlikult ja kallutasin pead. „Sa ei saaks oma vastuseid kätte, kui mul ei ole keelt. Sul on eks ju küsimused? Sa ei piinaks mind niisama.“ Ma mängin praegu pokkerit ning ma panustan kõvasti oma õnnele või muidu ma olen lihtsalt Azazeli väga vihaseks ajanud.
Azazel tõukas ennast lauast eemale ja krimpsutas suud. „Võib-olla mul ei olegi küsimusi, Sage. Võib-olla mul on vastused ja ma lihtsalt soovin teada, mida sa minu eest varjanud oled.“ Ta suu kaardus külmaks naeratuseks ja ta lõi noa läbi mu käelaba.
Mõõdus sekund, kuid ma ei tundnud valu, aga see eest tuli valu kahe sekundi pärast ning kõrvetas mu keha. „Sa oskad küll oma tööd, kuid teed seda rääbakalt,“ sisistasin läbi valu ja surusin hambad kokku, et mitte oma keelt otsast hammustada. „Sul jääb peensusest puudu.“ See oli vale lause kuna järgmine hetk tabas nuga minu teist käelaba.
„Mul on peensust täpselt sama palju, kui hooral, kes riietub end lahti kabelis ingli ees,“ sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas noa mu käest välja. Ta pühkis verise noa oma pükste vastu ja krimpsutas nägu.
„Sa võrdled mind hooraga?“ küsisin vihaselt ja neelatasin, et valu alla suruda. „Kui ma ellu jään, siis sa oled nii persses omadega, et soovid kiiret surma!“ Ja siis see juhtus. Tundsin, kuidas miski mu kehas levib ja torkis mu veresooni. „Mida kuradit?“ küsisin kiirelt ja ahmisin õhku.
Azazel irvitas võidukalt. „Pühavesi ja rauapuru üpriski rõve, kui see su organismi satub. Paar ainet lisaks ja see hakkab levima natuke aega pärast manustamist levima. Algul ei tunne sa midagi, aga kui sa juba tundma hakkad, siis sa… kuidas sa ütlesidki? Soovid, et oleksid surnud,“ ütles Azazel venitades. „Ja surm polekski sulle eriti hull väljavaade, kui arvestada seda, et su mõistus pole enam päris korras ja tasakaal sul puudub.“
Hammustasin huulde valust. Ma kartsin, aga mitte Azazelit. Ma kartsin, et see mida ta räägib on tõde ja see jutt võib lammutada mu teadvuse viimased alused ning minust saaks koletis. Kortsutasin kulmu. Minust ei saaks koletist, vaid koletiste koletist. Ma olen juba praegu ära keeranud. See vana Sage, kes tundis rõõmu ei oleks nähvanud Bradyle ega teda põrgusse saatnud, aga uus Sage tegi seda. Võib-olla teeb Azazel õigesti, kui laseb mul piineldes surra.
Võib-olla on kõigil ilma minuta parem.
Daria võtab üle minu koha. Thomas, Luce ja kõik teised unustavad minu juba paari kuu pärast. Sanitarid klopsivad mu surma kohta mingisuguse vale kokku. Luce anud Hamlet ja minu muud asjad jäävad aastateks vedelema mu uude palatisse. Paarikümne aasta pärast haigla suletakse. Minust jäävad siia maha veri ja must kiri mu vana palati seinal. Mind on täiesti unustatud. Isegi Bill ei mäleta mu nime enam ning notib kusagil põrgus deemoneid.
Milline ilus tulevik ilma minuta.
„Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak? Viimane seletaks ka seda, miks sulle ei meeldi põrgus olla,“ sisistasin läbi kokku surutud hammaste. Ma vihkan teda. Vihkan deemonit, kes keeras mu elu veel rohkem persse, kui Luce.
„Sa oled põrgut näinud, Sage, sa tead, milline seal on. Kõik need hirmunud hinged ja soovid, mis maeti sinna sisenedes,“ lausus Azazel ning ümises vaikselt. „Oleme ausad, isegi sulle ei meeldi põrgu ning sinu loogika kohaselt peaksid ka sina olema erak.“
Kes ütles, et mulle põrgu ei meeldi? Küsis hääleka mu peas ja irvitas. Hea küll, mulle ei meeldi põrgu üksnes sellepärast, et armastan seda kohta. Siiski mina olin üks nendest, kes selle koha kujundas. Kõigi hirmude ja väärastunud mõtete urgas.
„Kurat, ole vait! Kas see on liiga palju palutud?“ nähvasin vihaselt ja tundsin, kuidas mu kõht krampi kiskus. Külmavärinad vallutasid mu keha ja hetke pärast hakkasin ma vappuma. „Kas see ongi su #!?!#ne plaan, Azazel? Kas sa piinad mind ainult selleks, et mind kannatamas näha?“
Azazel irvitas lõbustatult ning toetas enda lauale, kus ma istusin. „Mulle meeldib näha sind siin kannatamas. See on tõsi,“ nõustus Azazel minuga ning noogutas hajameelselt. „Samas sind piinates saan vastuse ühele su enda küsimusele. „Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak?“ Sina tõestasid äsja, et ma ei ole erak ja kõik deemonid on sama hullud nagu sina ja mina.“
„Ma küll ei tea, miks sa taevast kadusid, aga see murdis midagi sinus. Eriti su #!?!#s, sest seal asuvad su ajud,“ nähvasin vihaselt ning kissitasin silmi. „Sa muutusid nii julmaks, et piinad meelelahutuseks üht süütut tüdrukut.“
„Sina ja süütu? Ära tee nalja, Sage. Sa oled hullem kui mina.“
„Ja sa mõtledki #!?!#ga. Ava silmad, Azazel, see väike ja süütu Sage on ikka veel kusagil minus olemas. Ta on uinunud ning igatpidi kahjustatud ja lõhutud, aga ta on olemas,“ ümisesin ning vangutasin pead. „Sa ju ei sooviks, et see väike süütu Sage sureks koos Bitchist minuga.“ Laksutasin keelt ning irvitasin.
Azazeli käsi liikus kiiresti ning ta tõi nähtavale noa. „Vähemalt sureb ta kiiremini kui sina,“ lausus ta ja suskas noa mu südame poole.
Rabelesin rutakalt ja kuulsin korraga mind kinni hoidvate rihmade ja naha lõikumist. Nuga lõhkus sümboli, mis ei lasknud mul võimeid kasutada. Siiski alati on asjadel üks aga. Nuga jäi pidama paar sentimeetrit eemal minu südamest ning igaväiksemgi liigutus oleks võinud mu ära tappa.
„Ohmu, sa lõhkusid äsja ühte sümbolitest, mis tähendab, et rihmad enam ei toimi,“ naeratasin totakalt. „Sa oled nüüd nii surnud.“ Tõmbasin noa südame juurest välja, kuid tundsin, et see riivas õrnalt mu süda. Tõusin nõrgalt istuma.
Külmavärinad läbisid mu keha ning silmitsesin Azazeli. Ta oli jahmunud ning tumedad silmad olid tõmbunud kissi.
Suunasin kogu enda alles jäänud energia Azazeli poole ja nägin, kuidas ta vastu seina põrkus. Hetk enne matsatust, tundsin enda kehatemperatuuri järsku langust. Mu keha langes lõdvalt tagasi lauale ning mu huultelt kostis vaikne ohe, mis oli väsinud noodiga.

Teavita ebasobivast sissekandest!