Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

Vile. (0)

"Teil on siin tõesti väga ilus linnake," ütlesin Annale, oma sõbra emale, kui ta mind mööda linna vedas.
Anna noogutas. "Nõustun sinuga. Ega muidu ei oleks me siia kolinud. Kõik on olemas, linnake ise vaikne ja rahulik. Ma ei pea kunagi muretsema, kui Regiina natukene hilja koju jõuab."
Noogutan. Majad on enamasti punasest telliskivist, väga ilusad ning suured. Kirikud mulle tavaliselt ei meeldinud, kuna neis oli väga palju kassikulda, kuid siinses kirikus oli väga märkamatult.
Jõuame turuplatsile, kus väga paljud inimesed istuvad väljas ja räägivad, süües samal ajal jäätist. Väiksed lapsed jooksevad ringi omamoodi purskkaevus. Nad naeravad ja räägivad mulle arusaamatus keeles. Anna aga küsib mult: "Soovid sa ehk jäätist?"
"Muidugi, eriti veel sellise palavusega," naeran ma. Anna ostabki mulle vahvlijäätise, kus üks pall on kiivi, teine banaani maitsega. Tänan teda. Seejärel lähmegi juba koju, kus ma algul igavlen, kuna Regiinat ennast täna pole. Magan, olen arvutis, söön õhtust ja käin pesemas.
Peale pesemist lähen oma tuppa, kus kavatsen niisama lugeda raamatut, kuni magama lähen. Nii teengi.
Umbes veerand tunni pärast kuulen õuest kahenoodilist vile. Ma ei arva sellest esialgu midagi. Vile aga kordub viie minuti pärast. See ei häiri mind veel. Aga poole tunni pärast kordub see vile viis korda järjest.
Lähen juba närvi ning otsustan vaatama minna, mis toimub. Panen ennast korralikult riidesse ja lähen alla, kus astun sooja suveöösse. Ma ei näe algul mitte kedagi. Otsustan siis oodata kuni vile kordub. Ma ei pidanud kaua ootama. Juba varsti juhatas see mind paremale poole, kust arvasin vile kuuldavat.
Kõnnin, kuni näen eespool musta kuju. Temalt see kahenoodiline veider vile tuligi. Astun lähemale. Tema ei tee midagi. Lähen veel lähemale.
Ta keerab järsult ümber, paljastades oma näo. Ta ütleb midagi mulle arusaamatult, enne kui võtab välja mõõga ning sellega minu pea mu kehast eemaldab.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!