Saatuslikuks jäänud filmiõhtu (11)

Kell näitas viisteist minutit pärast südaööd ja õues valitses pimedus. William ja Martha, kaks värskelt täisealiseks saanud noorukit, olid parasjagu Martha pool diivanil üksteisel kaisus olles õudusfilmi vaatamas, kui järsku nägi Martha midagi elutoa uksest mööda tuhisemas.

''Will, kas sa nägid?'' küsis Martha.
- ''Mida?''
- ''S-seda tumedat asja uksest mööda kihutamas.''
- ''Come on, mis tumedat asja? Sul on õudusfilmi pärast juba hallutsinatsioonid.''
- ''Ei ole! Usu mind, ma nägin midagi musta sellest uksest mööda kihutamas!''
- ''Mida iganes. Oli ta, mis ta oli, aga hetkel teda siin enam pole. Vaatame filmi edasi.''

Kui film oli lõppenud saatis Martha Williami suudlustega ukseni ning läks tagasi elutuppa, et lauda koristada ning teleri välja lülitada, kui järsku kuulis ta midagi akna juurest. Ta lähenes aeglaselt aknale ja lükkas ühe kardina eest. Järsku hüppas akna-alusest põõsast välja William, kes hakkas kätega akent peksma, mille tagajärjel kukkus Martha hirmust selili. Tundes Williami ära, tõusis Martha taas püsti, naeris ning lehvitas Williamile, kes seekord tõesti koju minna kavatses. Martha läks rahulikult üles oma tuppa magama. Järgmisel õhtul, kui kõik päevatoimetused tehtud, kõndis Martha mööda tänavaid Williami maja poole, kuna neil oli eelnevalt kokku lepitud, et tol õhtul on neil Williami pool pitsa- ja veiniõhtu. Õues oli juba mõnusalt pime - päike oli peaaegu loojunud ja taevas oli näha veel punakas-lillakat kuma silmapiiri ümbruses. Martha teadis, et Williami uksekell oli rikkis ning koputas uksele. Ta ei kuulnud mitte mingitki liikumist seespool ja otsustas siis ukselinki katsuda. Uks oli lahti. Martha sisenes majja ning läks esimese asjana elutuppa - see oli või ei olnud õige valik, sest seal lamas Williami verine lõikehaavadega laip. Martha ehmus ning karjus, tundes viha, kurbust ning hirmu. Ta tõstis pilgu laibalt seinale ning nägi verega kirjutatud teksti: ''HALLUTSINATSIOONI KÄTETEGU.'' Martha pööras ringi, et majast välja joosta, kuid jäi poolel teel pidama, kuna ukse ees seisis see sama tume siluett, mis eelneval ööl Martha elutoa uksest mööda kihises. Martha teadis, et nüüd on kõik - surm on võtnud Williami ning nüüd on kord ka tema käes. Siluett oli järsku ta taha ilmunud ning Martha langes surnuna põrandale.

Autori kommentaar »