Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Surematud #2#1 (0)

Nõel tungis läbi mu naha veeni ja lasin mürgi enda kehasse. Tõin kuuldavale kergendust väljendava ohke ning tõmbasin nõela ettevaatlikult oma lihast. Sulgesin silmad, süstal veeres mu käest põrandale, lihased lõtvusid ja maailm tundus kordades ilusama paigana kui see tegelikult oli. Ma olin rahul, tundsin end hästi ja seda ainult tänu ühele süstile, kui põhjas ma nüüd olengi ja kas rohkem madalamale annab langeda?
Olin eilsest õhtust olnud ilma doosita ning veerandtundi tagasi oli olukord olnud juba päris väljakannatamatu. Viie ajal hommikul nõudis keha juba uut doosi ning hakkasid külmavärinad, piineldes magasin ma edasi ja üritasin olukorda parandada etanooliga, mis andis mulle natukeseks rahuliku oleku.
Ma olen rikutud nagu Elysia ütles. Olen enda organismi niimoodi paarikümne aastaga ära tapnud, et surematus jääb, kuid mu võimed kaovad ja ma olen elav laip lõpuks, kes vaid hingab, isegi ei liigu. Viimane juhtuks minuga tõenäoliselt umbes kahekümne aasta pärast kui ma niimoodi jätkan. Probleem on selles, et mind ei huvita see, mis saab minust. Noh jah, võõrutus oleks ehk piin, kuid ülejäänud igaviku ma magaks õndsat und ehk.
Elysia, mõtlesin magusalt ning tundsin, kuidas suule kerkis väike naeratus. Ta oli siin, minu juures. Soojus levis üle kogu mu keha, mul oli mõnus ja ma tundsin end lõpuks turvaliselt. Siiski hakkas rahutus mu hinge närima. See järas mu elutuld oma nüride hammastega ja siis otsustas rahutus, et tore oleks veel mu hingest üle käia oma pikkade ja teravate küüntega. Kuulsin, kuidas see irvitas mu üle ning nihelesin ebamugavusest ja valust, mis tekkis sellepärast, et rahutus näris ja kriipis enda lõbustamiseks mu hinge.
Elysia võis mind vihata, sõimata, kuid millegi pärast ei tahtnud ta, et ma süstiksin seda lahust endasse. Ta anus mind, kuid ma trotsisin vastu ja süstisin ikkagi tema ees kogu selle pasa kehasse. Mind valdasid süümepiinad ja piinlikus. Olin tahtnud talle vaid kätte maksta selle eest, et ta oli mu jätnud ja nüüd tagasi tulnud ega palunud isegi vabandust sellepärast. Soovisin, et ta kogeks seda sama valu, mille käes mina vaevlesin ja vaevlen siiani.’
Oleks on vilets mees, aga tagant järele oleks ma kas või võinud minna kööki ja seal ennast hävitada. Tean, et Elysia arvab, et teen seda, kuna soovin valust kuidagi moodi lahti saada, kuid ta ei suudaks vist ära mõistatada seda, et ma ei tee seda enam, kuna ei taha valu kogeda, vaid üritan kuidagi jääda veel kaine mõistuse juurde.
Mina olen #!?!#mees. Sõiman ja ähvardan inimest, keda ma armastan kahjuks jätkuvalt, et saada üks doos, püsimaks enamvähem mõistuse juures. Muutusin ilma narkootikumideta närviliseks ja pahuraks, tean, et kui ta oleks pool ööpäeva varem tulnud, siis ma oleksin ehk suutnud talle rahulikult selgeks teha, miks mul on vaja end süstida ja et kui ta koostööd soovib teha, siis olen ma laksu all kasulikum kui kainena. Vastik oli seda tunnistada.
Avasin vastu tahtmist Elysiat. Ta silmitses hajameelselt aknast välja. Märkasin, et ta hoidis käes auravat tassi ning haistsin varsti kohvi aroomi. Imestasin, et ta oli leidnud mu kapi sügavustest midagi, mida saab kasutada joogi valmistamiseks, kuna ma ei suuda meelde tuletada, millal viimati oli viitsinud poodi minna.
Kolksatusega pani ta kohvi aknalauale ja tõmbas põlevad kronksu. Hetke pärast tõi ta nähtavale uuri ning avas selle. Kostus baleriinide tunnusmeloodia ning taipasin ehmatusega, et see oli minu uur, mida Elysia käes hoidis. Tundsin meeleheitliku vajadust Elysiale karjuda, et ta annaks selle tagasi, kuna ma ei taha, et see uur lahkuks koos temaga.
Meie tunded, vähemalt vihkamise osas, olid vastastikused. Ta vihkas mind selle eest, mida ma endale tegin ja ma ei arvanud temast sugugi mitte hästi, sest ta oli mind jätnud ning otsustas oma lahkumisest teavitada mind mingisuguse kirjaga, mis pidi väljendama ta kahetsust.
Mu pilk püsis ainult Elysial, kes vaatas kauguses olevaid inimesi ning lootusetust, mis paistis aknast. Tuuleiil, mis lipsas tuppa mängis ta juustega ning liikusid eest tema armilt, mis suunurgast põseni ulatus. Ma siiani ei mõista päris täpselt, miks ta pole seda armi lasknud eemaldada, sest raha tal on, või vähemalt, miks ta ei meigi seda.
Jälgisin, kuidas Elysia mängib mu uuriga ning naeratas seda vaadates. Ta silitas graveeringuid, uuris seda iga nurga alt, et kontrollida, kas see on kuidagi kahju saanud. Viimase oleks võinud ta tegemata jätta, kuid ta ei tea, et see uur on mu kalleim vara.
Eirates fakti, et ma ei tundnud selle naise vastu mitte mingisugust sümpaatiat, oli ta mind sajandeid vaimustanud. Tema mõtlemine, mis oli keerukam kui mis tahes labürint, välimus kauneim kui ilusaim koht, mida ette kujutada. Olin lummatud temast, mõtlen temast iga päev ja mul ei saa kunagi kõrini tema seltskonnast.
Ohkasin raskelt. Ma unistasin naisest, kes oli mul olnud ja kes nüüd istus minuga samas toas, kuid ma isegi ei tahtnud temaga läbi arutada asju, vaid nõudsin enda pulbrit ning olin jonnakas ja trotslik. Kirusin endamisi sõltuvust enesehävitamisest. Olin narkootikumide usaldusväärne ori ja vajaduse korral isegi maksin nende eest heade suhete hinnaga.
Elysia pööras pilgu uurilt ning silmitses mind. „Ma imestan et sa oled selle alles hoidnud. Sinu asemel oleksin ma ammu selle ära põletanud või hoovusesse visanud,“ sõnas ta ja asetas uuri kohvitassi kõrvale. Tema sõrmed haakusid tassi sanga ümber ning ta tõstis selle oma suu juurde. Väikeste sõõmude kaupa jõi ta nüüdseks jahtunud kohvi. „Sa teadsid, et daami on ebaviisakas jälgida?“
Reaalsus oli hägune, raske oli mõista, kas ta rääkis minuga ilmsi või unes. Aju ei suutnud aru saada kõigist ta sõnadest ja otsustasin, et noogutan. See kukkus üpriski kohmakalt välja. Isegi, kui ta rääkis minuga päriselt, siis ma ei tajunud, kas mul oli teda keeruline kuulata, kuna olin oma mõtetes või põhjustas heroiin keskendumises häireid.
Häälekalt pani ta kruusi tagasi sinna, kust oli selle võtnud. Ta tõusis nõtkelt püsti, haaras uuri kätte ning lonkis minuni. Ta kükitas, kostusid kraginad, mis tuletasid mulle meelde, et ta põlevad ei ole parimas korras. Hellalt võttis Elysia mu käe oma peopesade vahele ja asetas sinna uuri.
„Istu,“ pomisesin ära olevalt, „ su põlved on niigi läbi, ära kurna neid liialt.“ Mu sõrmed põimusid tugevamalt ümber uuri. Tunnetasin naha vastas leiget metalli ja graveeringuid. Sulgesin silmad taas. Miski minus ootas seda tuttavat eufooriat, mida polnud veel saabunud, kahtlustasin rahutust, mis oli ennist mu hinge järanud.
Elysia istus elegantselt maha ja lasi mu käest lahti. „Millal heroiini mõju sul üle läheb?“ küsis ta murelikult. Tema külm ilu oli pühitud, kalkus oli läinud. Oli jäänud vaid Elysia, keda ma olin tundnud enne tänast sajandeid.
Pahuralt ja sunniviisiliselt avasin silmad ja vaatasin Elysiaga tõtt. „Kas ma tahan, et see üldse üle läheks?“ küsisin trotslikult vastu. Käitusin nagu viie aastane, kellele ei meeldi, et tüdrukul, kes teda kiusab on vingem kelk. „Kes seda teab. Äkki nelja tunni pärast, kuid kui mõju lõppeb, süstin ma koheselt uue doosi sisse, sest mul pole jätkuvalt mingitki soovi tegeleda Nõukoguga. Lisaks paras ehmatus on leida sind enda korteriukse tagant. Ma vajan aega, et tulla toime sinu nägemisega.“ See oli tõde. Iga rakk mu kehas oli kurnatud ning neid puudus jõud, et tegeleda probleemidega, miks Elysia siia tuli. Need väiksed rakud kogusid hetkel julgust ja hakkamist, et kunagi läinud naise tagasi tulekuga, toime tulla.
„Anna andeks, ma lihtsalt küsisin,“ pomises Elysia mürgiselt ning pööras pilgu minult ära. Ta tõmbas põlved kronksu. Nõtkelt liigutas ta sõrmi, mis tekitasid pisikese tuuleiili, kuid piisava, et ta juuksed varjaksid näo minu eest.
„Sa tuled siia, astud korterisse, jood minu kohvi, mille olemas olust mul aimugi ei olnud, ning ootad, et ma parima meelega teen koostööd sinuga? Unista edasi, ma ei aita sind enne, kui sa räägid, miks sa tegelikult lahkusid ning, miks teil mind vaja on,“ nähvasin pahaselt. Taipasin, et isegi uimastid ei suuda hetkel mu viha peita ja oigasin.
Ta lükkas juuksed eest ja silmitses mind. „Ma ei räägi sulle enne mitte midagi, kui sa laksu all oled, mis tähendab seda, et kui sa süstid uue doosi, siis oled sa kauem enda küsimuste vang,“ teatas ta enesekindlalt ning kiskus silmad vildakile.
„Mul aega on, sul aga mitte nii väga,“ sõnasin uimaselt ning võtsin taskust suitsu. Panin sigareti huulte vahele ja otsisin silmadega leeki, kuniks taipasin, et ma ei mäleta, kuhu selle närvitsemise käigus olin pannud. „Kas sa saaksid mind palun aidata?“ Osutasin pulgakesele oma huulte vahel ning vaatasin anuvalt Elysiale otsa.
Hetkeks jäi ta suitsu vaatama ning see hakkas hõõguma. Haisu peale krimpsutas ta nina ja tõmbas jalad veel rohkem kronksu. Ta peitis pea põlvede vahel, et peita end minu eest, kuid ometi nägin ma teda ikka.
Ihkasin teda puudutada, kuid samas tahtsin nautida olematust, mis mulle hetkel naudingut pakkus, milline dilemma. Jätkasin tegevusega, mis sobib kokku minu üritamisega, olla olematuses, pahvisin rahus suitsu. Mahv mahvi haaval.
„Sa oled oma sõltuvusest üle saanud?“ pärisin ma siis ning jäin sigaretti silmitsema. Tubakas selles põles aeglaselt, pidin tuhka raputama.
Elysia tõstis pea ning kallutas seda küsivalt. Hetkeks ta arutas mu küsimuse üle ja noogutas siis. „Alates Nõukoguga liitumisest pole ühtegi teinud. Võimete korralikuks toimimiseks ja arendamiseks on vaja hoida organism puhtana,“ sõnas ta nii nagu loeks ette mingit lõiku läikivad ja raamitud reeglistikust.
„Eelmise sajandi algul sa ei öelnud ära joogile või sigaretile, kui seda pakuti,“ pomisesin ma peaaegu omaette ning kustutasin suitsu vastu põrandat. Jätsin koni põrandale vedelema, teades, et kohe hakkab see haisema ning hiljem haiseb kogu tuba tõrva järgi. „Sama tugev ja võimekas olid ikkagi. Nõukogu ajab sitta.“
Elysia ei vastanud mu küsimusele ning võttis mu reite juurest süstla. Kusagilt võlus ta välja lusika ja välgumihkli, ning pani need mu kõrvale. Lõpuks haaras ta diivanilt läbipaistva kotikese ja lasi sel kukkuda minu narkomaani esmaabipaki juurde. Seejärel vaatas ta mulle tungivalt silma ja tõusis püsti.
„Sa tahad vastuseid, ma tahan koostööd. Sul on õigus, aega mul eriti ei ole, kuid seda on piisavalt, et sulle vastuseid anda,“ lausus ta külmalt. Randme ümbert võttis ta ära patsikummi ning pani enda juuksed lihtsasse, ent kaunisse patsi. „Võta uus doos, kui tahad harjuda minuga, kuid tõde on see, et sa ei usu, et ma olen hetkel siin ning ihkad põgeneda minu eest ja loomulikult annab heroiin selleks võimaluse. Sul on siin kahe doosi jagu pulbrit, ehk kaksteist tundi eufooriat ja rahu. Kaksteist tundi lükkad sa edasi vastuseid.“ Ta võttis diivanilt mantli ning pani selle selga.
Jälgisin teda meeleheitlikult, kuid samas tundsin mingit tuttavat rahu. „Sa alati lähed,“ sõnasin tasaselt ja sulgesin silmad.
Tajusin, kuidas Elysia kummardas ning suudles mind kiirelt otsaette. „Saa kaineks või võta uus doos. Tulen nelja tunni pärast tagasi ning kui sa sel hetkel oled kaine ja pole uut doosi sisse võtnud, siis ma annan vastused. Pea meeles, et ma ei keela sul uut doosi võtta, aga kui süstid endale uuesti seda lahust sisse, siis ma lähen uuesti neljaks tunniks ära,“ teatas ta tõsiselt ning ajas selja sirgu.
„Luba, et sa tuled tagasi,“ sonisin ma. Silmalaod olid kahtlaselt rasked ning unine oli olla, kuid sellest hoolimata avasin silmad. Öine unetus andis tunda.
Naise ilme leebus ning ta ohkas raskelt. Ta vaikis, kuid noogutas siis lõpuks ja andis vaikiva lubaduse, et naaseb. Kärmelt sammus ta toast välja, minutiks oli vaikus, kuid siis avanes korteriuks ning Elysia kadus siis urkast.
Ma ei tundnud valu, ei viha, ei midagi. Ainult õndsust ja olematust. Laod vajusid raskuste abil alla. Soovisin, et need jääksid igaveseks suletuks, kuid kahjuks teadsin, et need ikkagi avanevad mitmetuni pärast.
Saabus mu unelaev, mis viis mind ära kurja ja reaalsuse eest.

Teavita ebasobivast sissekandest!