Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage - The girl who started the Apocalypse 23. osa (0)

Liivakarva juustega mees seisis taeva ja maapiiril. Tema silmad olid suletud ning suu oli kergelt paokil nagu loeks ta palvet. Välimuselt paistis ta täiuslik. Heledad lühikesed juuksed, võluvad kuldsed silmaiirised ning pruunikas nahk. Ta kandis seljas tavalisi sõduririideid, kuid eriliseks tegi tema riietuse tume vöö ning kuldne keep.
See mees pani unustama kohta, kus ta seisis ning kellega ta seal oli. Ta ei seisnud seal üksi. Varjudest võis märgata ühte piirjoontega kuju, kelle nägu kattis kapuuts. Varjude kadudes oli võimalik näha, et mees sarnanes paljuski maailmade äärel seisva mehega.
„Ma arvasin, et sa ei tulegi,“ sõnas liivakarva juustega mees kalgilt ja avas silmad. Ta jäi silmitsema silmapiiri taha vajuvat päikest ning ohkas raskelt.
„Ma ei tahtnud tulla, aga kuidas ma oleksin saanud isa käskudele vastu astuda?“ küsis kapuutsiga mees ning kallutas pead. „Mina olen hea vend, Luci. Ma ei astu isa käskudele vastu.“ Mees võttis kapuutsi peast. Ta paljastas sügav rohelised silmad, mis hetkega värvusid kuldseks, ning kastanpruunid juuksed.
Luci turtsatas külmalt ning hetkeks paistsid varjudes tema kuus hiiglaslikku tiiba. „Issi lemmik, issi hea, ei tohi astuda vastu issi käskudele, sest muidu oled halb,“ korrutas Luci ükskõikselt ja vaatas tüdinult meest. „Su isa on murdunud. Katki. Plõks.“ Luci tegi sõrmega nipsu ning vangutas pead. „Michael, kui meie isal oleks rohkem mõistust olnud, siis ta poleks loonud neid haledaid inimesi, kes ainult situvad ja söövad. Kui tal oleks pooltki seda väge, mis tal oli enne ende karvatute ahvide loomist, siis ma äkki ei olekski mässu tõstnud.“
„Ta ei ole katki,“ teatas Michael külmalt, „lihtsalt sina oled kurjusest pimestatud. Lucifer sa oled mulle nagu vend! Mu võitluskaaslane! Ma teeksin kõike, et sind sinu pattudest vabastada.“ Ingel vaatas oma venda, keda ta südames põlgas, kuna to oli nende Isale vastu astunud.
„Ma tean, et sa teeksid kõige, et mind päästa,“ sõnas Lucifer ja silmitses oma venda. Ta naeratas kurvalt. „Tõde on kahjuks teistsugune. Ma ei ole eksinud, et mind peaks päästma. Ma pole teinud pattu, vaid lihtsalt veidikene tõde paljastanud ning pole minu süü, et te seda ei talunud.“

Ring-a-ring o' roses,
A pocket full of posies,
A-tishoo! A-tishoo!
We all fall down.
Surusin huuled kokku ja avasin tasakesi silmad. Ainuke lauluke, mille viisist ma enam vähem kinni pidasin. Lapsed laulsid seda küll ringmängudes, aga mina ümisesin seda siis, kui mul oli vaja mõelda. Mõelda tumedate asjade üle.
Ma tundsin seda luukere naist. Ma tean, et olen teda kusagil kohanud, aga kus? Ma annaks selle eest kõik, et teada saada, kes ma õieti olen, keda ma tunnen täpsemalt ja mida ma olen teinud? Aga võib-olla on see kingitus, et ma ei mäleta midagi, sest äkki ma saatsin korda midagi nii jubedat, et kaotasin mälu?
Ohkasin raskelt. Asjad, mida ma ei teadnud ja Luukere olid küll probleemid, aga mitte nii silmapaistvad, kui mu võimed, mis käitusid nii nagu nad soovisid. Ma olin dieedil nimega „ei punasele vedelikule“ ja olin seda järginud juba peaaegu viis päeva. Ma tundsin end inimesemoodi, kuid igakord, kui vihastasin või sattusin pöördesse siis juhtus midagi kohutavat. Näiteks lambipirnid läksid katki ning ükskord oli isegi tunda olnud kerget maavärinat.
Kissitasin päikese käes silmi ja katsin jakiga paljad käsivarred, kuna päike pani mu naha kergelt kipitama. Jälle üks mu dieedi miinustest. Ülim tundlikkus valguse suhtes, kuid see ei ole kõige hullem asi, sest viimasel ajal on mul harjumuseks saanud ööseti hullumajas ringi kolada.
Öösel on kõik teisiti. Päeval usinad valvurid mängivad pokkerit või suitsetavad, arstid neelavad tablette ning mõni patsient rüüstasid arstide alkoholivarusid. Mina ei teinud midagi. Lihtsalt kõndisin sihitult ringi ning lootsin, et ei satu kokku näiteks Azaeli, Luukere või Billiga. Loomulikult ei olnud mul tuju suhelda ka Luce, Elize, Thomase ja teiste patsientidega. Inimesed on mu kolmas probleem.
Sisenesin puhkeruumi ja krimpsutasin sõpru nähes suud. Inimlikkuse säilitamiseks oleks ju tore suhelda teistega, aga oleme ausad! Minu kuradima sõbrad ei olnud isegi inimesed! Hea küll välja arvata Thomas ning Brady enne oma surma, kuid ma arvan, et nendegi poolt võib oodata üllatusi. Luce on kujumuutja või midagi sarnast ja Eliz suutis tema illusioonist läbi näha. Inimesed näevad teda erinevalt. Minu jaoks on ta vana naine, kes oli mu elu ära rikkunud. Bill, ingel, kellega ma polnud suhelnud alates sellest päevast, kui me kapis suudlesime. Igapäevaga meeldisid inglid mulle üha vähem. Viimaks Azazel. Minu jaoks mõttetu deemon, aga allkorrusel vist tähtistegelane. Hirmuäratav, kuid kui nuga ei karda, siis ei suuda ta #!?!#agi välja peksta.
Muigasin kergelt ja sammusin enda sõprade poole. „Heipa,“ ütlesin venitades ja silmitsesin üks haaval neid. Thomasele oli jälle habe kasvanud, kuid tema juuksed tundusid lühemad. Ma oleksin tõesti soovinud temasugust suurt venda endale. Elize pilk oli emalik nagu alati, kuid Bill see eest vahtis mind altkulmu ja pani mu piinlikust tundma.
„Sa vedasid ka lõpuks enda tagumiku siia, Sage,“ sõnas Thomas lõbusalt ning nihutas end diivanil, et saaksin istuda. „Me igatsesime. Eriti mina ja Eliz. Billil ja Lucel oli sinust kama kaks, kuid siiski Luce küsis sinu kohta paaril päeval.“
Istusin ning turtsatasin. „Ma ei vedanud oma tagumikku siia, vaid jalutasin kahel jalal puhketuppa,“ täpsustasin ning muigasin kavalalt. „Mm, Thomas, kas Luce on tagasi siin?“
Thomas noogutas aeglaselt, kuid tema eest vastas Eliz. „Ta on tagasi sellest ajast peale, kui sina jälle ära kadusid. Te olete nagu kaks samasuguse laenguga magnetit, mis oma vahel tõukuvad. Üks tuleb tagasi, kui teine kaob,“ pomises Eliz vaikselt ja andis sanitarile märku, et ta uudised valjemaks keeraks.
„Võib-olla me olemegi magnetid,“ porisesin vaikselt ja jäin hetkeks koos teistega Ray Smithi uudisesaadet kuulama.
„Aafrikast on hiljuti saabunud uusi teateid näljahäda kohta. Nimelt teatas Egiptuse president Sabola II, et võttis vastu Suur Gruusia riigi rahalise pakkumise kui ka teraviljad ning kuivtoiduained. Lisaks vihjas Sabola II, et Egiptuses võib peatselt aset leida võimalik reform, mis halvimal juhul võib viia sõjani Venemaaga…“
„Sõda ja nälg samas riigis korraga poel kunagi hea,“ sõnas Bill aeglaselt ja surus huuled kokku. Ta oli närviline ja ebakindel. Tema tumedad juuksed olid sassis ning kuldsed silmaiirised tuhmid. Ma ei tea kas inglid magavad või ei, aga kui tavalisel inimesel on selline välimus, siis on ta veetnud öö üleval olles.
„Mingite riikide vahel toimus veel sõda,“ pomises Thomas mõtlikult ja surus enda nimetissõrme huultele. „Mis riik see oli. Asusuid lähestikku.“
„Uus Ameerika ühendriigid ja Brasiilia sõdivad oma vahel,“ kõlas meie seljatagant naiselik ja meeldiv hääl.
Pöörasin end ümber ja jäin tulijat suurte silmadega jõllitama. Luukere paistis lähedalt veel jubedam. Tema luid kattis hele nahk ning blondid juuksed olid seatud pealaele krunni. Hetkeks oleks võinud arvata, et tema valguse tõttu oli ta täht taevas, aga tegelikult oli ta haige inimene, kelle keha ei võtnud midagi vastu. Luukere särav sinised silmad uurisid mind hoolega ning tema purpur punased huuled olid kriipsuks surutud.
„Tere, ma olen Daria,“ tutvustas Luukere Daria end viisakalt ja vaatas mu sõpru, nagu oleksin must plekk tema kuldses varanduses. Daria naeratas võltsilt ja kallutas oma pead.
Hea küll, ma olen omadega persses, sest väike barbi tuli just koju.

„Sage. Mu nimi on Sage,“ sõnasin ettevaatlikult ja tõusin püsti. Sirutasin enda käe Daria poole ning ta surus oma kondise käega mu kätt.
„Meeldiv tutvuda,“ lausus Daria ebausutava sõbralikkusega ning naeratas leebelt. Ta lasi mu käest lahti ning silmitses Elizt, Billi ja Thomast. „Ma ei teadnudki, et Sage ka teie kampa kuulub, viimastel päevadel, kui ma teiega olen kaarte mänginud, pole ma teda siin näinud.“ Daria pilgutas paar korda süütult silmi.
Krigistasin hambaid ja kuulsin lambipirnide klirinat. Vajusin tagasi diivanile istuma. Närisin vihaselt huult ega suvatsenud vaadata teisi, sest tuli välja ka neljas probleem. See väike blondiinist luukere on mu koha ülevõtnud. Praegu ma lõiguks ta luud väikesteks tükkideks, kui oleksime kahekesi mingis väikses ruumis ning mul oleks nuga.
Kortsutasin kulmu ja silmitsesin Dariad. „Millal sa siia tulid?“
„Viis päeva tagasi äkki,“ ütles Daria kahtlevalt ning surus huuled kokku, „ma pole kindel. Mind pandi siia tulles kohe uimastite alla ja viidi läbi erinevaid uuringuid.“
Eliz vaatas oma emaliku pilguga Dariad ning hingas sügavalt sisse. „Mul on sinust nii kahju,“ lausus Eliz siiralt, „arstid on ikka täis tropid, et hakkasid sind koheselt niimoodi piinama. Nad peaksid sul algul laskma ikka kohaneda siin.“
Elize ja Daria jutte kuuldes jäin mõlemat uskumatult vaatama. Väike Barbi valetas. Siia tulles flirtis ta juhatajaga, mitte ei läinud uuringutele ning kui ta oleks uuringutel käinud, siis oleks ta veenide kohal vähemalt nõelaauke näha.
Vaatasin uurivalt Dariad ning tundsin, kuidas mu silmad suureks läksid. #!?!#. Näljahäda, tundmatu barbist luukere ning ratsa#!?!#d. Daria oli Nälg, vana ratsanik, ning ta puges mu sõpradele külje alla, tõrjudes mind teistest eemale.
See on naljakas, et mulle alles nüüd jõuab kohale, kui lahtine tükike ma tegelikult olen. Ma ei kuulu kuhugi, isegi mitte oma sõprade hulka, kes on mind aidanud. Nii lihtne ongi siis mind teistest ära murda.
Surusin viha sügavale endasse ning lahkusin sõprade juurest. Dariast möödudes sisistasin vaikselt: „Sa kurat hoiad mu sõpradest eemale või muidu saab sinust, vaid peotäis luupuru.“ Daria muigas selle peale kibedalt ning teatas, et andku ma minna.
Sammusin raevukalt uksest välja ega suvatsenud isegi tagasi vaadata, kuid järsku tundsin, kellegi sõrmi ümber enda randme ja peatusin. Tuled hakkasid vilkuma ja pöörasin end ükskõikselt ümber.
Bill. Tema silmaiirised olid taas erk kuldsed ning huuled vormitud kergeks naeratuseks. Billi peaaegu veatul põsel oli viie sentimeetrine armistunud lõikehaav, mille mina olin tekitanud.
Bill silitas oma vabakäe pöidlaga õrnalt mu põske ning vaatas mulle silma. „Sul on ilusad silmad,“ sõnas ta vaikselt, „üks tume ja teine kuldne.“ Ta turtsatas korraks naerda. Hetkeks paistis ta jälle selle mehena, keda ma olin näinud oma hullushoogudes.
Ajasin huuled prunti ja vaatasin Billi altkulmu. „Lõpeta,“ ütlesin külmalt ja tõmbasin oma näo eemale. „Tahtsid sa ka midagi või jooksid mulle lihtsalt järgi sellepärast, et teatada mulle, mis sa minu silmadest arvad?“ Ma olin vihane, kuid mitte Billi peale ning sisimas ma soovisin tunda tema puudutusi.
„Tegelikult ma tahaksin sinuga rääkida,“ lausus Bill aeglaselt ning ta pilk muutus tõsiseks ja tumedaks.
Kortsutasin kulmu küsival.t. „See ei kõla üldse hästi.“

And we all fall down…

Teavita ebasobivast sissekandest!