Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #5 (5 PTK) (0)

*
MA NÜÜD TEAN KOGU TÕDE, ÄRA PAREM ÜTLE ROHKEM MIDAGI.

Kui ma Zachary koju sõidutasin ja ise ka oma koju jõudsin, siis nägin oma ema istumas elutoas, murelik nägu peas. Läksin ema juurde ning vaatasin teda uurivalt. Samaga vastas tema.
"Ema, mis juhtus? Kas sinuga juhtus midagi või minuga?" uurisin emalt, kui olin end ka tema kõrvale diivanile istuma seadnud.
"Ei, ei sinu ega minuga. Mul lihtsalt suvalised mõtted minevikust, ei midagi erilist. Vaata, vahel on selline hetk, et sa tahad lihtsalt mõelda minevikust toimunu üle ja siis mõtetesse vajuda. Sa oled ka ju seda kogenud, eks?" rääkis ema, kes nagu pühiks isegi oma silmi veidi.
Kissitasin oma silmi ning jäin ise ka hetkeks vait. Mu aju kadus ka kuhugi mujale, oma mõtetes. Mõtlesin ka minevikule, oma isale. Isa.
Isa. Ma igatsen sind. Kas sa ka seal Inglismaal? Miks sa valisid endast noorema naise ja läksid sinna elama? Mis oli meie elul siin Ameerikas viga? Mis küll? On seal ausalt ka parem elu? Mõtted endiselt tahtsid minna isa peale, aga ema pilk takistas mind.
"Ashley, mida sa nüüd jälle mõtled? Ära ütle, et jälle isast mõtlesid? Kullake, me peame sellest üle saama, muud midagi. Saan aru, et sul on ta vastu igatsus, aga siiski, me peame ka oma elu elama nii nagu praegu ja ka edaspidi." arvas ema, kes nihutas end minule lähemale ning paitas mu pead.
"Mhm." vastasin ainult. Mul polnud plaanis rohkem midagi kommenteerida.
"Ashley, mul on hea meel, et sa oled minuga nõus ja et sul ka koolis läheb kenasti!" naeratas ema.
Mul samal hetkel käis peas läbi mõte "ära räägi sellest, mida sa Zachary'iga korraldad koolis, ära räägi, ole vait". Ma pigistasin silmad 2 sekundiks kinni ning hammustasin keelt. Piilusin ema reageeringut. Ta silmad tundusid olevat ärevil, mitte väsinud.
"ASHLEY, ega sa ei varja minu eest midagi, ega ju?" uuris ema, kelle hääletoon tõusis veidi ja kes ka püsti tõusis diivani pealt.
"EI, ma ei varja midagi, lihtsalt, ma olen omas mullis, ei midagi erilist."
"Kindel?" uuris ema edasi.
"Jaa, kõik on täiesti okei." vastasin.
Ema noogutas ning asus elutoas mingeid dokumente uurima. Ma ise läksin oma tuppa, südames valu. Mu süda valutas väga. Tahtsin palju asju teada saada, mis mu hinge piinasid. Miski pole võimatu, mitte miski.
Kui ma olin oma tuppa jõudnud, avasin oma arvuti ning toksisin sisse Hailee nime. Tark otsingumootor näitas, et leiti 200 tulemust. Kas kõik vastasid tema nimele, ei teadnud ma veel enne, enne kui olin avanud esimese lingi, mille pealkirjas seisis: "Indianapolise keskkooli kõige kuumem tüdruk vallutas kõige kuumema poisi südame ning nad on veel õnnelikud!"Ma klikkasin sinna peale, ning arvuti otsingumootor avas selle üsna kiirelt. Artikkel oli pikk ning tihedas kirjas, mistõttu pidin tublisti silmi kissitama, et üldse millestki arusaada. Pärast 10 minutilist lugemist, sain aru, millest jutt käis. Isegi pildid olid olemas. Mul polnud vaja avada enam neid ülejäänud 199 artiklit, kõik oli selge!
Hailee oli pettur ja on seda siiani! Ta ongi selline kaval, kes valib ohvri välja ning siis hakkab temaga käima või siis noh karmimalt öeldes, hakkab olema suhtes temaga. Kõike sellepärast, et oma mainet säilitada ja näidata, kui võimas ta on. See ometi pole ju õige! Keegi ei saa nii teha ja teisi ära kasutada mingite omakasupüüdvate mõtetega! See artikkel, mida lugesin oligi temast ja Zachary'ist. Nad olidki koos kaua ja siis mingil hetkel jättis Zachary ta maha. Kas Zachary ise ei saanud aru, et see Hailee on reaalslet mingi interneti pettur? Tüdrukul on enne Zachary't olnud 3 poissi, ja kõik on käinud seal samas koolis, kus meie käime praegu. Klikkasin kinni selle artikli ning uurisin edasi järgmisi. Kõik olid erinevatel aegadel väljaantud ning kõikide pealkirjad olid ka samad. Ja isegi piltidel olid uued poisid. Mulle jäi veel silma üks lõik artiklist, kus ajakirjanik küsis Hailee käest, et mis on ta plaanid oma kallimaga, siis ta vastas, et kõik, mis on võimalik noortel, isegi raha. Jäin kohkunult vaatama arvutit ning kallutasin oma pead paremale. Jäin juurdlema omaette, kui äkki helises laua peal mu telefon. Loomulikult oli see Zachary. Ühe sekundi väitel ma mõtlesin, et kas üldse vastan ta kõnele. Kuid siiski ma vastasin, külla aga 5 sekundit hiljem.
"Ashley. Ma..ma..kas, kas me jätkame sinu popiks saamisega ning kas sa ka aitad mind? Ma tegelikult tahtsin küsida, et kas sa ei taha mu poole homme tulla, ma ei saa su käekirjast aru!" küsis ta. Ta tundus olevat närvis ja kõhklev.
"Zachary. Indianapolise keskkooli kõige popim, kuumem ja naiste lemmik tüüp.." alustasin oma vastus,. Tõmbasin veel paar sekundit hinge, enne kui jätkasin. "Kuidas sa ei saa aru mu käekirjast!? Kas ma pean kirjutama oma tööd edaspidi trükitähtedega, ah? Ja ma ei taha sinu poole sellepärast tulla. Koolis saab ka ju aidata vahetundide ajal, milles saab siin probleem siis olla!" kurjustasin.
"Ashley, mis sul viga on? Sa pole selline ammu olnud! Kas ma tegin midagi valesti, kui jah, siis mida ometi?" uuris Zachary, kes tundus telefoni taga olevat närvilisem veelgi.
"Kas sa inimene ise ei loe netis olevat infot, su elu võib ohus isegi olla, sind ikka ei huvita!" vastasin, kui olin veidi leebunud.
"Mida sa ajad! Ega sa pole midagi tarvitanud? Kukkusid pikali või lõid oma aju teisele poole? Ma ei taipa, mis toimub, kas saame kokku?"
"EI!! Ma ei taha sind näha! Kas ma pean sulle ütlema, mida Hailee korraldanud on? Nagu sa ise ei teaks kõike, sa ju eirad kõike absoluutslet! Vaata enda ümber, mitte ära käi kohtamas mingite kahtlaste tibidega!" sõimasin teda.
"Kas sa oled kade?" irvitas ta.
"Kes ütles, et ma kade olen! Parem selgita ise, milles asi on!" vastasin.
"Parem selgita ise, mida sa ajad siin!" ütles ta.
Rääkisin kõik ära, mida ma nägin internetis. Kõik artiklitest ja nendest piltidest. Pärast selgitust, jäi noormees vait 2 minutiks. Tundus nagu ta oleks minestanud. Usutlesin, kas ta üldse kuuleb mind. Mõne aja pärast rääkis ta uuesti, kuid juba murelikumaltoonil.
"Jah, ma saan aru, aga see on mingi arusaamatus. See ei saa ju mina olla, või noh ma jah käisin temaga, aga ma ei käi ju temaga ja ta ei küsi raha ka minult!" vastas ta, olles ise šokis.
"Kas sa ei mäleta seda, kuidas ta tookord hüüdis sulle, et seda sa kahetsed? KAS SEE ei peaks tähendama midagi rohkemat kui lihtsalt maha jätmine?"
"Ahjaa...mäletan ja seda, aga ma pole enam millesgi kindel. Kuule äkki saame homme kokku peale kooli, peaks nagu su punktid ära täitma ja ka sa peaksid mind aitama, eks?" pakkus ta idee. Idee samas tundus oelvat geniaalne.
"Hästi, homme siis." vastasin kui olin nõusoleku andnud.
Lõpetasin kõne ning viskusin oma voodisee pikali. Tundsin kuidas mu kõhus hakkas keerama. Keerama närvitsemistest ja arusaamatusest. Kõik tundus olevat nagu mingis action filmis, kus mina olen uurija, Zachary on kannataja ja Hailee on kahtlusalune või kurjategija. Mida enam ma selle peale mõtlesin, seda enam mul hakkas paha. Keerasin end kerra teki sisse ning jäin magama, miljon mõtet peas ringi käimas.

Järgmine koolipäev oli paljutõotav, kuid nagu ikka, ma eksisin. Kõik vahtisid ning eirasid mind, mis siis, et olin oma riideid muutnud ja ka veidi oma soengut. Kõik kes mööda kõndisid, silmitsed mind, nagu ma oleks midagi korda saatnud. Kõik tundusid olevat uurivad ning kahtlustavad. Isegi õpetajad, veel vähem rääkimata Ms.Williosnist, kelle tund mul oli taas esimene.Õnneks enne tundi sain kokku Madeline'i ja Angelinaga, kes kõndisid mulle vastu, kui olin oma kappide juures. Tüdrukud tundusid olevat murelikumad kui mina. '
"Ashley, mis ajast sa enam pusat ja Doc.Martenseid ei kanna?" uuris Angelina, kes vaatas mind kahtlustavalt. "Mingi peika leidsid või?"
"Nah ei. Ma tahan ka olla veidi inimlikum, aga..."
"...see ei kukkunud taas hästi välja!" lõpetas Madeline mu lause. Ta justkui luges mu mõtteid. Noogutasin ainult sellepeale ning me läksime tundi, sinna "põrgusse".
"Ahaa, vaata aga vaata!" alustas Ms.Willison juba lauset. "Ashley on oma stiili muutnud ja ta näeb imelik välja!" irvitas ta.
Surusin oma mõlemad käed rusikasse ning ma jõllitasin teda. Oli tahtmine teda sõimata teiste eest, kuid ma hoidsin end tagasi. Häbi oleks hakkanud.
"Jah tead muutsingi, mis see siia puutub. See pole ladina keele tunni teema ehk!" vastasin, ning püüdsin tark välja näha.
"Ära ülbitse, mine oma kohale parem ja ole vait!" hüüdis ta ning koputas nagu tal kombeks on, oma pliiatsiotsaga vastu lauda.
"Eks vaatame!" pomisesin omaette ning katsin oma suu momentaalselt, kartes, et ehk ta kuulis seda. Ta vist ei kuulnud seda õnneks, kuid ta jõllitas sellegi poolest mind.
Peale kohutavat tundi, kui kelle helises vahetundi, siis nägin korra Zachary'it, kuid ma ei teinud temast välja, läksin pigem oma kapi juurde, et uued asjad kaasa võtta. Kui olin oma ust avamas, siis kellegi käsi takistas seda. Kortsutasin kulmu ja nägin, et see polnud Zachary, vaid mingi teine poiss. Veelgi kuumem ja populaarsem. See oli Brooks, teine kooli popim poiss.
"Ashley, mis toimub!?" uuris ta. Vaatasin tema poole korraks kahtlasepilguga, kuid ma ei teinud temast välja, lukustasin enda järelt oma kapiukse ning asusin matemaatikatundi, kuid tema käsi haaras mu käevarrest. See hetk pakkus kõigile pinget. Jälgisin kõiki, kes mu ümber tollel hetkel olid. Kõikidel olid näljased pilgud peas, jänuledes põnevust. Pinge tekkis veelgi enam siis, kui seda kõike nägi pealt Zachary.
Zachary tuli joostes meie vahel, jättes sinna samma kõik omad jutud oma sõpradega.
"Mida sa endale lubad, lase tal minna! Ta tahab klassi minna!" karjus Zachary Brooks'i peale. Brooks lasi minust samal hetkel lahti, kuid ta jäi tigedalt jõllitama nii mind kui ka Zachary'it.
"Mis see sinu asi on, ela enda elu, lase mul ka lõbu tunda. Miks sa üldse kaitsed teda, mingi käite või?" irvitas Brooks, kui oli kaks sammu Zachary'le lähemale astunud.
"Mida sa ajad! Muidugi me ei käi, ta...ta..hmm..ta on mu klassikaaslane, ja klassikaaslased hoiavad kokku, mitte ei stalgi teisi või ei narri. Mine oma klassi juurde, näed nad ootavad sind!" ütles Zachary, kes osutas oma sõrmega teisele poole koridori, kus passisid tema klassi omad.
"No jah, eks vaatame veel seda! Ja Ashley ära usu teda, ta valetab sulle kõike!" hüüdis Brooks mulle järgi, kui oli meist eemale jõudnud.
Ohkasin ning vaatasin taas hirmunult endal ümber olevaid inimesi. Vaatsin ka Zachary'it. Zachary tundus olevat närvis, sest ta nägu oli punane. Punane mitte minu pärast vaid vihast, mis teda vaevas. Otsustasin teda lohutada.
"Aitäh sulle, ma ei oleks vist temast lahti saanud!" naeratasin talle ning noogutasin, andes niimoodi üle tänu.
Zachary naeratas mulle ka vastu. Korraga noormees lähenes mulle veidi, kallutas pead mulle lähemale ning sosistas mulle kõrva.
"Pole tänuväärt, me olime ju naabrid Ja hoia heaga temast eemale, ma ei kannata seda!" sosistas ta. Tundsin kuidas mu kõrvad punetasid ning kuidas mu keha ka kuumaks läks. Eemaldusin noormehest koheselt ning noogutasin uuesti, ning läksin sõbrannadega klassi. Kõik ju nägid pealt, mida ta tegi just. Kõik said jälle valesti aru. Ja nii need valed arusaamad tekkivadki.
"Ashley, mida ta sulle ütles?" uuris Angelina, kui olime omadele kohtadele klassis istunud.
"Ei midagi, niisama lollitas." vastasin kohe. Me julgenud öelda seda, mida ta just ütles.


OOTA, LAS MA MÕTLEN VEIDIKE!

Pärast koolitunde saime Zachary'iga kokku, ning me hakkasime uuesti, omasid diile arutama. Esmalt vaatasin tema matemaatikatööd üle. Ta oli ülesanded endiselt valesti lahendanud, aga mis mul sellest, mul oli hea neid parandad nagu õpetaja. Zachary küll tundis piinlikkust, et ta nii saamatu on, aga ta sai sellest peagi üle, kui ütlesin, et tal olid ikka mõned õiged ka ja et ta jätkaks samas vaimus.
Zachary korraga ootamatult küsis minult midagi, kui olime olnud vait ligi 5 minutit, mõlemad omas mullis.
"Ashley, kas sa teadsid seda Brook'si enne juba või?" küsis ta kõhklevalt, vaadates mulle otse silma. Ta pilk oli läbipuuriv.
"Jah, aga ega me vahel pole midagi olnud, ta lihtsalt arvab endast liiga palju, ei midagi erilist." ütlesin, kui olin veidike mõelnud. Noormees kallutas pead paremale ja siis vasakule, ning vaadates mind uuesti kahtlaselt. Kehitasin õlgu ning küsisin, et mis tal viga on.
"Mis on?" küsisin.
"Mind ajab see Brooks närvi, palun hoia temast eemale, ta pole usaldusväärne. Ta arvab endast palju." ütles Zachary. Ma nägin, kuidas tal hakkas kohe kergem. See vaevas vist teda kohutavalt.
"Ega ma ei räägigi temaga, lihtsalt juhtus nii täna. No ja eks ma hoian siis eemale temast, ära muretse!" vastasin ning andsin talle tagasi tema matemaatikatööd, kui olin kõik ära kontrollinud ning seletanud.
"Hästi. Nüüd asume sinu popiks saamise juurde. 2 punkt ütleb, et sa pead õppima inimestega suhtlemist. See tähendab, et me peame tagasi minema sinna Indianapolise tsentrisse, ning seal kaubanduskeskuses harjutama." seletas ta.
"Jälle sinna, koolis ei saa praktiseerida või?" imestasin.
"Ei saa ju, kõik saavad valesti aru. Parem on ikka võõras kohas." naeratas noormees, kes näis olevat enesekindel.
"Hästi, lähme, aga sina sõidad seekord!" ütlesin ning ma tõusin pargipingilt püsti ning joostes eemale veidi, naerdes.

Pärast kaubamajja jõudes vaatasime mõlemad üksteisele otsa, sest me ei osanud kuhugi mujale minna. Igal pool oli palju rahvast ning tihe rabelemine oli. Kõik mõtted olid ainult 2.punkti peal, mida pidin täitma hakkama, ei mõelnud millelegi muule.
---

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #6 (6 PTK)" »

Teavita ebasobivast sissekandest!