See koobas, suure punase ukse taga. (3)

"Esimene samm, teine samm, vasak, parem.... Ei ei, peaks ikka vist tagasi minema," kogeles omaette suure veneetsia punase värvusega ukse ees seisev pisike huvitava välimusega põngerjas. Juuksed sinised ning silmad suured nagu rosinad oma roosakalt õhetavate põskede ja beežikate huultega.

"Kui ma sisse lähen, siis välja tagasi tulemine on nii raske, väga raske... Kurvaks teeb see...." ohkas põngerjas ning istus ukse ette maha. Ta silmad olid segaduses ja nukrad. "Aga kui ma üldse sinna ei lähe, siis see teeb ka kurvaks.."

Põngerjas nukrutses seal üksinda, kunis suur ja raske uks avanes. Selle peale tõusis pisike kohe püsti ja piilus ukse vahelt sisse. Ta silmad hakkasid vett jooksma, nähes kuidas seal kõik säras, kõik need erksad värvid ja need dekoratsioonid. Ning kuidas kõik temasugused pisikesed põngerjad seal mängisid üksteisega, rääkisid juttu ja lõbutsesid ja siis istub tema siin, üksinda, suure veneetsia punase ukse ees ja ei suuda otsustada kas minna või mitte minna.

"Ma teen selle ära, ma lähen ka sinna!" hüüdis lõpuks rosinasilmne põngerjas ning jooksis avatud uksest kiiruga sisse. Kui ta pidama sai, vajus ta suu imestusest lahti: "See koht! See koobas! See muutub igapäevaga aina ilusamaks!" ja ta vaatas neid värvilisi jõgesid ja koskesid, künkaid ja orge ning neid imelisi mängimis võimalusi. Ta tundis, kuidas ta süda rinnus peksis ja kõhus liblikad kiiresti lendlesid. See oli tema jaoks õnn, see õnn, mis temas head meeleolu, rõõmu ja mõnu tekitab. See on see õnn, mis pani ta hõiskama: "Ma ei lahku kunagi siit koopast enam! Ma jään siia, ma jään!" *

Autori kommentaar »