Kolm kaarti (22)

Ei tea palju need maksavad? mõtles Josh. Need kolm kaarti olid tõesti paeluvad...kuid eriti paeluvad olid numbrid väikesel valgel lipikul kaartide all:
Pärilt aastast 1813. Leitud Krahv von Leitzbergi mõisast.
[iJosh väristas õlgu mõtte peale, et need kaardid olid vanemad kui tema vanavanavanaisa... ja muidugi palju paremini säilinud. Need olid kolm käsitsi maalitud postkaarti.Esimene kaart kujutas õitsema puhkenud kirsipuid keset päikeseloojangut. Teisel kaardil oli järsk kosk keset tihedat metsa. Kolmas kaart oli Joshi meelest kõige ilusam. Sellel oli imeilus punakate lokkidega noor naine, kes seisis suure valge maja taustal.
"Tere!" ütles tuttav hääl Joshi selja tagant.
"Jeremy," pahandas Josh "kas ema pole sulle kunagi öelnud, et pole viisakas teistele seljatagant ligihiilida?"
Josh märkas, et vahepeal oli näitusesaali palju rahvast kogunenud. Kõik nad kõndisid ühe maali juurest teise juurde. Joshi pilk libises tagasi kaartidele. Jeremy märkas seda:
"Need meeldivad sulle jah?"
"Peaks tunnistama, et need on tõesti kenad,"vastas Josh.
"Kas sa tead, et üks kaartidest on neetud?"
"Tõesti?Kas sa ise usud seda jama?"
"Ah,kes seda para-värki teab...pärast saadki needuse kaela."
"Jeremy, ega sa juhuslikult tea,miks on need kaardid neetud?" tundis Josh huvi.
"No, mulle pajatati, et krahvi noor naine Marie,muide ta on kujutatud ühel kaartidest, tellis need kaardid ühelt kunstni,kult,kelle nime ei teata. Ühtlasi armus Marie sellesse kunstni.kusse. Krahv sai sellest teada ning lasi kunstni.ku hukata. Järgmisel päeval leiti Marie surnuna. Krahv oli maruvihane ja süüdistas kõiges kunstni.ku.Ta lasi kutsuda kohaliku külanõia ning lasi tal ühe kaartidest needa. Peale seda lasi ta hukata ka nõia. Kogu oma ülejäänud elu veetis krahv mõisas oma teenri seltsis. Enne surma jõudis ta teenrit kaartide lummuse eest hoiatada. Ta ütles, et needuse saab see kes ei suuda lummusele vastu panna ning et neetud on vaid üks kaart...rohkem ei tea ma midagi."
"Muljet avaldav...kes suudaks midagi nii haiget väljamõelda?Aga nüüd pean ma tõesti minema, saad aru küll palju tööd."Midagi lisamata jättis Josh hämmeldunud Jeremy sinnapaika.
Kiirustades läks Josh oma auto juurde.Ta pidi need kaardid saama. Need olid liiga kaunid, et neid sinna muuseumi kuivama jätta. Juba hakkaski ta peas kujuvõtma plaan. Josh sai küll aru, et see on liiga riskantne, kuid lummus oli juba liiga suur...Ta pidi kõigest öösel näitusesaali murdma. See ei tohtinud raske olla.Ta oli juba lukku uurinud, selle ülesehitus oli kerge, lahtimuukimisega ei tohtinuks raskusi tekkima.
...Väljas oli kottpime. Josh sulges võimalikult vaikselt oma autoukse ning ületas kiiresti auto ja muuseumiukse vahelise vahemaa. Kiirustades muukis ta ukse lahti ja nagu ta arvanud oli polnud selles midagi rasket isegi sellise algaja jaoks nagu tema. Nüüd oli tal aega 15minutit. Ta jooksis kähku kaartide juurde. Juba kuuliski ta kuidas valvealarm tööle hakkas. Ta oli mööda arvestanud. Joshil jätkus aega kõigest ühe kaardi päästmiseks.
Üks kolmest! sosistas hääl pimedusest "Vali üks kolmest
See mõtles Josh ning lõi naise kaarti kaitsa klaasi katki.
Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud. Aken purunes ning kogu ruum täitus relvastatud poli.tseini.kutega.
"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin,"ütles peauurija tüdinult,"nüüd on juba liiga hilja"
"Härra vaadake"
Läbi katkise akna nägid nad kiiresti eemalduvat kogu. Uurijale tundus mehe kogu kuidagi tuttav.
"Aga see on ju Josh"sosistas Jeremy imestunult. Samal hetkel sähvatas välk ning Josh kukkus surnult maha.
Jeremy viskus kuulina oma sõbra juurde. Kaart Joshi käes oli hävinenud ... samuti ka needus ja Josh...

Autori kommentaar »