3 kaarti - seline juba elu on (8)

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."

"See!"



Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.



"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.

"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."

"Härra, vaadake!"



Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.



Mees kandis seljas seda mida alati:peas must mask, seljas tumehall keep, jalas tumedad püksid ja keebi all tumedates toonides pusa.Miski ei reetnud teda, mitte miski peale, järsku ärkas peauurija oma mõtisklustest.Ta nägi kuidas mees komistas ja kaardid maha pillas.Kott kaartidega avanes ja sealt pudenesid välja kolm kaarti.Peauurija jooksis lõhutud aknast välja sellele mehele järgi.Mees haaras maast kaardid ja koti ning pani tuhatnelja ajama.Oma kiirustamistuhinas oli ta kaotanud ühe kaardi - see oli hõbedane ja sellel oli kiri: Leides ülesse kõik aardekaardid saad teada mu saladuse. Peauurija vajus jälle oma mõtetesse - ta oli oodanud juba nädalaid. Igakord kui ta oli seda häält kuulnud oli hääle omanik ilma juhtnöörideta põgenenud.Täna oli ta saanud lõpuks mõne vihje.

Teised poli,tsei#!?!#d olid järgi jõudnud.Üks uurija katkestas vaikuse: "Kas ta jättis mõne juhtnööri?" Peauurija kõhkles ja vastas siis: " Jah, ühe kaardi.Te võite minna koju tööpäev on läbi." Ta vaatas kuidas kõik lahkusid.Ta ei teadnud miks aga selle mõistatuse tahtis ta ise lahendada.Ta asus uurima kaartil olevat mõistatust.See juhatas ta ühte koopasse.Kui ta koopasse sisenes pani ta taskulambi põlema.Ettevaatlikult astudes hakkas ta seinu uurima.Ta libistas poepesaga üle koopaseina.Järsku avanes ta seina taga väike luuk.Ta kuulis kriuksatust ja pööras end ümber, see luuk oli peaaegu tähelepandamatu.Seda oleks võinud näha ainult see, kes selle olemasolust teadis.Ta pistis käe ettevaatlikult avavusse.Ta pihku jäi CD-plaat. Peauurija pistis selle CD-playerisse mida ta alati endaga kaasas kandis. CD-lt kostis see sama hääl, mis oli pärit pimedusest.
See ütles: " Sa lahendasid küll ühe vihje, kuid palju neid on veel ees. JÄrgmine vihje on: pimedus on palju tõotav, edasi siit mine siit, kuid ettevaatlikus ei tee paha, kuid ära sina araks löö." Selle salapärase vihje järel kostis külm, kaagutav naer.

Ettevaatlikult hakkas peauurija edasi liikuma.Tal ei olnud aimu kui kaua ta juba kõndinud oli, talle hakkas tunduma et see koobas ei lõppegi ära.Lõpuks nägi ta kitsast tunnelit, ta ronis sinna sisse ja hakkas mööda seda liikuma.Tunnel oli nii madal, et ta pidi mööda seda roomama.Tunnel oli lühike. Ta jõudis varsti selle lõppu.Kui ta sealt väljus lõi ta pea ära. Ta hakkas vihaselt jalaga vastu kive taguma.Järsku ei tundnud ta enam maapinda oma jalge all.Ta hakkas kukkuma järjest madalamale. Peauurija vaatas kohta kuhu ta maandunud oli, see oli avar valgust täis ruum.Ta mõtles kuhu ta jõudnud oli.Ta ajas end püsti ja silmitses seinu. Ta hakkas liikuma kiiremini ja palju vähem ettevaatlikult kui varem. Ta jõudis ühe kappini, kui ta selle avas nägi ta seda sama meest.Selles polnud mingit kahtlust. Kaartidega mees vaatas kohkunult peauurijale silma ja sõnas:" Sa lahendasid mu mõistatuse.Kuid sa ei tea ikka veel, kes ma olen.Ma näitan sulle seda. " Peauurija lasi maskis mehe kapist välja.Maskis mees võttis maski peast ära.Nüüd oli uurija kord kohkuda - maski all peidus olnud nägu kuulus nende linna legendile. Uurija Hamplikile,kes oli olnud kadunud juba peaaegu kuu otsa. Uurija Hampilk võttis taskust teised kaks kaarti ja andis need Peauurijale vaadata.Ühel kaardil oli kujutatud surnuaeda, teisel aga ilutses kiri "Ei ole olemas lolle, on vaid need kes ei oska kasutada oma teadmisi." Sellele järgnes terve rida numbreid. Seejärel võttis Hamplik oma põuetaskust ühe väikese vidina - Peauurija tundis selle kohe ära, see oli häälemoonutaja.

Hamplik hakkas jälle rääkima: " Ma olen teinud palju kurja. Mitte keegi peale sinu pole kunagi varem saanud hõbedast kaarti.See, kes sai surnuaiaga kaarti, selle viisin ma surnuaeda, kust keegi ei leidnud kunagi väljapääsu.See kes sai tavalise - kirjaga kaarti sellel lasksin ma minna.Ma näitan sulle kuhu ma need viisin." Hamplik ja Peauurija hakkasid jooksma linna surnuaia poole.Sinna jõudes nägid nad viite inimest, kes olid näljast nõrkemas.Hamlik ja Peauurija viisid nad haiglasse. Seejärel suundusid Hamplik ja Peauurija po#!?!#eijaoskonda. Hamplik jätkas seal oma lugu: " Esimene kord tundus see lõbus.Kui ma kord juba proovinud olin ei suutnud ma järgi jätta. Nii juhtus see 8 korda. 5 neist valisid surnuaia kaarti ja 3 tükki minu õpetussõnad.Ma pidin põgenema iga kord sest teadsin mis minuga tehtaks kui ma seda ei teeks.Ma võtsin kogu oma julguse kokku et see lugu sulle ära rääkida.Ma olen sulle oma loo rääkinud nüüd pean ma jääma su otsust ootama."

Peauurija vastas talle: " Ma ei saa teha nägu, et see mida sa teinud oled on väga viisakas.Sa võtsid oma julguse kokku ja rääkisid mulle selle loo.Jäädavat kahjut inimestele ei ole tekitatud.Nagu sulgi on ka minul juhtunud vigi sisse tulema.Sa saad hoiatuse, kuid sa pead kinni maksma lõhutud asjad ja hüvitama inimestele selle , mis on sinust tingitud.Sa tunnistasid oma vigu ja see on tähtis võid minna,sinuga võetakse ühendust." Hamplik lahkus toast. Peauurija sulges uksed ja astus jäisesse ööõhku. " Selline juba elu on," pomises ta vaikselt.