Neljas kaart. (6)

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija Markus teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti. Kaardid, mis olid meistertatud peajumalate käte läbi. Mütoloogia kaart, aja kaart ning ilmaruumi kaart. Kuid miks ei kasutanud mees ilmaruumi kaarti? Oleks saanud sekundite jooksul rännata teise maailma otsa Jaapanisse.
Markus jälgis põgenevat meest niikaua, kui viimane neist silmapiiri taha ära kadus.
''Tal õnnestus JÄLLE põgeneda!'' pomises Markus, laup kipras.
'' Jälle...'' kordas üks närviline uurija kajana. Peauurija Markus on seda meest taga ajanud ligi 17 aastat, kuid kunagi polnud ta nii lähedal olnud sellel mehel, kes jagab tundmatutele inimestele kolme kaarti.
''Boss,'' hõikus keegi teisest toast, ''Boss siin on järjekordne kõrvetatud auk! Seekord ligi meetri pikkune!''
Markus pööras end ringi ning sammus kuuldut uudistama. Auk oli täpselt tügitooli keskel, suur ja ümmargune, meenutas väikest meteoriidi kraatrit. Markus teadis väga hästi, kes selle oli sinna jätnud. Vari pimeduses, kutsus ennast Võlur Oz'iks.
Seinale oli suurelt ja mustalt kritseltatud paar täiesti võõrast sõna: TES MIK. OPT MTELMK. AAUM.
''Järjekordne müsteerum''
Peauurija Markus silmitses kirja ning vähem kui poole minutiga, teadis, mis oli sinna kritseltatud: ähvarduskiri.
''Boss!'' kisendas kellegi kriiskav soprani hääl, ''Siin on üks kaart!''
''Näita!'' nõudis Markus.
Üks keskmiselt lühemat kasvu tumedapäine näine ulatas Markusele kaardi ning jätkas uurimist.
Markus uuris kaarti hoolega. Kaardil oli punane nelk valgel taustal. Tagant poolt meenutas Taro kaarti. Nelgi alla oli kaldkirjas Life. Niipea, kui Markus sai aru, mis kaart see on, vallandus temas hirm ning viha läbisegi.
''Elu kaart?'' sosistas ta vaevukuuldavalt.
Mõtiskledes veel 7 sekundit, mõistis ta kurja tõe.
''Ta kavatseb surnud äratada. Oz kavatseb surnud äratada!'' Markus valis kiiresti polit.sei peosakonna numbri. Piip--piip.
''Hallo?'' kostus naise hääl telefoni toru otsast.
''Clara? Kõik patrullid surnuaedatesse. KOHE!'' käratas Markus.
''Miks? Mis juhtus?'' nõudis Claraks nimetatud preili.
''Ta kavatseb surnud äratada.'' Piip. Markus katkestas kõne ning suundus uksest välja otse lähimasse surnuaeda.
~~
Jaoskonnas
~~
Clara tormas jaskonna mikrofoni juurde, müksates nii mõndagi päris tugevalt.
''Clara? Mis juhtus?''
''Pole aega, Emily!'' Ning Clara tormas edasi. Viimaks jõudnud mikrofoni juurde, tõmbas ta paar hetke hinge ning lülitas sinist nuppu mikrofoni kõrval.
KOOD TÜRKIIS! KOOD TÜRKIIS! KÕIK ÜKSUSED SURNUAEDA!
''Kood türkiis?'' kostus mitmelt poolt, ''Surnuaeda?''
Mitmele inimesele langes näole hirmumask, avastades, mis toimub. Kõik toimus kiiresti: polit.seinik.ud seerisid relvaruumis just nagu sõjaväes, kõik kordamööda võttes kuulivesti ning relvi. Kõikidele üksustele ei jätkunud polit.sei autot. Ligi pool osakonda jooksid jala, kõigil hirm, paanika või adrenaliin pekslemas sees.
''Emily!'' karjus Clara, ''Siia!''
Emilyks nimetatud nooruk jooksis Clara juurde. Nimelt Emily oli Clara partner polit.sei äris.

Kõik üksused valvasid kõiki surnuaedu ümbruskonnas. Pinge+ tüüris kõrgustesse ning närviliseks muutus ka tsiviilühiskond.
''Markus, kui hull on olukord?''
''Ära muretse, Clara. Veel pole nähtud ühtegi surnut tõusmas.''
Möödunud oli kolm tundi, kuid ei ühtegi märki. Ärevus kasvas ning mitmel pool hakkas tekkima ka meeleheide.
'' Clara, kas...'' Markuse lauset katkestas suur kisa lõunapoolsest surnuajast.
''Oh ei,'' pomises Emily, ''Nüüd see siis algas.''
Markuse jalad töötasid kiiremini kui ta mõistus. Enne, kui mees suutis aru saada, mis järgnevate hetkede jooksul toimuma hakkab, olid ta jalad juba lõuna poole jooksmas. Markus pigistas tugevalt püssi, kuuldes püssilaske ning inimeste valusaid kriiskeid. Paljud jooksid talle vastu, kuid Markus trügis läbi põgeneva rahvamassi otse kriiskete põhjustaja allikateni. Jõudes inimtühjale lävele, mõistis ta põgenevaid inimesi. Markuse ees hõljus ligi 3 meetrine tume kogu, käed lajali sirutatud.
''Võlur Oz! Pööra ennast ringi!'' käratas Markus olevusele ning sihtis ta poole oma suurt relva, lootes, et see ikka toimib. Nimetatu pööraski käsu peale ringi ning pörnitses Markust. Olendil oli kriiskavad punased silmad ning suu teravaid noakujulisi hambaid täis.
''Aaah, Markus,'' sõnas vaim, kelle hääl kõlas kajana pikas koridoris, osutades Markuse poole oma ülipikki teravaid sõrmi, ''Su käes on midagi, mis kuulub mulle. Anna mulle see kaart.''
Markus vilutas silmi ning juhtis hirmu endast eemale.
''Mida sa kavatsed, Oz?''
''Ma nõuan lihtsalt kaarti tagasi.''
Markus sukeldas oma vaba käe tasku ning tõmbas sealt välja punase nelgiga kaardi. Silmitses seda kavalalt ning ütles: ''Tundub papist. Ei tea, kui hästi see põleb?''
''Sa ei julge seda teha.'' ähvardas vaim juba mitte eriti sõbralikul toonil.
''Julgen.'' Markus asetas kaardi Clara kätte, sukeldas oma käe taaskord tasku ning võtis seal seekord tšäksi. Hõbedase ja sädeleva. Süütas tule ning liigutas kätt ähvardavalt kaardi juures.
''EI!'' kriiskas justkui 4 häält korraga ühest suust, vaimu suust ''Anna mulle see kaart!!''
Markus ei kuulan'd teda ning süütas kaardi põlema. Järgmisel hetkel sööstis juba vari Markuse süünas, kurgus kostus kole urin. Polit.sei#!?!#d ning eriüksused avasid tule vaimu suunas, kuid see ei tundunud üldse häirivat teda. Markus põikis rünnaku eest ära ning vari sööstis otse tema taga seisvale mehe sisse.
''Bingo.'' pomises Markus ning tulistas meest otse pähe. Kuigi kuulilasud olid igal pool, kohkusid paljud Markuse lasust.
''Miks sa seda tegid?'' sosistas Emily hämmeldudes.
''Et Oz viga saaks. Ta on haavatav inimkehas.''
Tulistatu mees väänles maas ning Markus lasi ta pähe veel paar kuuli, lõptamaks mehe piinad. Niipea, kui kõlas viimane lask, kostus mehe suust kõrvulukustav kriise. Kõik, peale Markuse, katsid kätega kõrvad.
''Ta tuleb tagasi,'' sõnas Markus mõtlikult, pööras ringi ning trügis läbi rahva surnuaiast ära.
''Ma vihkan surnuaedu,'' pomises Markus endamisi.

Autori kommentaar »