Pubeka Päevikud 2. (6)

Noh, ma arvasin muidugi, et ta tuleb minu poole, kuid tegelikult oli tema jope garderoobis minu oma kõrval. Püüdsin iga hinna eest varjata oma ärevust ja hakkasin minema. Koolimaja uksest välja astudes koputas keegi mulle õlale. Keerasin ümber ja seal ta oli... minu kehalise kasvatuse õpetaja. Olin oma jaki staadionile unustanud ja ta tõi selle mulle tagasi. Loomulikult oli pettumus suur. Terve kodutee vaaasin seljataha, et ehk on ta seal, aga ei. Järgmisel hommikul põrkasin temaga taas garderoobis kokku ning ta naeratas mulle. Sees tekkis mõnus soe tunne, kui hakkasin edasi liikuma koperdasin kellegi koti otsa ja lendasin ninali. Kõik minu ümber naersid, aga seda ma ei tea kas ka Markus naeris. Häbi põletas tugevalt. Läksin klassi, seal juba kõik teadsid seda kuna meie koolis liiguvad jutud ultraheli kiiruses. Hoidsin kuni lõunapausini omaette, sest lõunapausi veedan endast paar aastat vanemate tüdrukutega.
Lõunapausi lõp#!?!#s tuli ta minu juurde ja seekord päriselt. Ta ütles mulle „Tere Merili“ (see on minu nimi). Tundsin kuidas mu põsed aina punasemaks muutusid kuni lõpuks lalisesin talle vastu „Tele“. Taas oli mul jubedalt häbi, aga Markus vist seda ei kuulnud või midagi, igastahes jätkas ta oma juttu ning ütles „Sa tundud tore tüdruk olevat, reedel on minu juures pidu, sa võiksid sinna ka tulla, siis saaksime lähemalt tutvuda“. Esialgu olin tumm, reede oli homme, kui lõpuks sõna suust välja sain vastasin talle „Ma ei tea ma pean emmelt küsima kas ma võin“. Saate aru!?!? Ma ütlesin talle, et ma pean EMMELT küsima. Olin enda lollaka suuvärgi peale jube vihane, tema aga vastas kõigest „Lahe, anna teada siis.“
Järgmise päeva hommikul:

Autori kommentaar »