Cognascente veritatis (18)

Minu nimi on Katherine Lilitu Simond. Katherine tähendab puhtust ja neitsilikust, mis on aegumatult irooniline, kuna ma töötan vastu kõigile oma isa lootustele ja uskumustele, nign oma neitsilikkuse kaotasin keskaja kohta päris noorelt. Minu teine nimi Lilitu sobib mulle. Lilitu on sumeri keelne sõna, mis tähendas nende kultuuris tuult, surma, varjus hiilijat ja varju. Lisaks on ka uskumuste järgi Lilitu esimese vampiiri nimi. Mu perekonnanimi Simond oli saksa-aadlikonnas tähtis ja mõjuvõimas perekond, kust ma ka ise pärit olen.
Enda kohta oskan öelda veel, vaid nii palju, et ma olen surematu – mitte vereimeja – ning tapan kiiremini, kui heli liigub.

Seisin jälle keset verist põrandat koos Daria, Joshi, ja Bastiga. Kõik tundus mulle déjà vu. Ma oleksin olnud nagu meie tegude jälgija, kes seisab kusagil nurga taga ja kõike mida ta näed on viimase kümne sekundi raames juba kusagil unenäos näinud.
Kummardasin ühe laiba kohale ning haarasin surnu näo end sõrmede vahele. Sulgesin surnul silmad ja uurisin teda hoolikalt. Esimese pilguga ei tundunud ohver, millegi poolest eriline. Tal olid blondid pulksirged juuksed, millel oli maasikapunane varjund. Koolnu huuled olid tõmbunud ebaloomulikult tumesiniseks ja ta nahk oli valgem, kui ammu hinge heitnud surnul. Ohvri kaela kaunistasid vanad hõbedased hammustus jäljed, mille vampiir oli sinna tekitanud.
Ajasin selja sirgu ja puudutasin vaistlikult oma kaela. See ohver oli olnud verehoor. Silmitsesin veel hoolikamalt. Täpsemalt oli ohver olnud nõiast verehoor. Surnu käeseljal oli tätoveeritud väike pentagramm, nagu oli see minugi käeseljal. Surnud naine meenutas mulle nii väga mind. Nõid, verehoor, lühike ja naine.
Surusin huuled kokku. Ma kadestasin hetkeks seda naist. Oli näha, et ta oli hiljuti vampiiri käest hammustada saanud, sest surres oli ta nägu nagu inglil. Turtsatasin pahuralt. Ausalt, ma võin küll tahta vampiirilt hammustusi, aga nii madalale ma iial ei lange, et minna kusagile urkasse verehooraks.
„Seitse surnut,“ teatas Daria heliseva häälega ja liikus kiirelt ühe ohvri juurest teise juurde. Daria oli aastakümneid olnud MVTR – Mässajate vastu tegutsev rühmitus – liige. Ta oli poolvampiir, segavereline või sopavereline, olenevalt rahvast, kes teda kutsus. „Kolm naist ja neli meest. Kaks naist olid pooldeemonid ja üks oli nõid,“ sõnas Daria, ta lasi enda tumedatel juustel silme ette vajuda, kuid nägin siiski, et ta vaatas mind altkulmu, mis väljendas tema kaastunnet. „Üks mees oli vampiir, kaks olid deemonid ja kolmas oli meie kaua otsitud sõber Hank.“
Josh ja Bast kummardasid aupaklikult. Josh ja Bast olid vennad, mis oli imelik kuna Josh oli vampiir ja Bast deemon. Mõlemal olid leekpunased juuksed ja rohelised silmad. Lisaks omasid vennad kadestusväärselt head musta huumorit. Josh võttis endalt kaabu peast ära ja teatas pühalikult. „Puhaku sinu hing rahus oo suur ja vana jumal Hank. Ma luban sulle, et…“
„…ei kuse sinu hauale, oo suur Hank,“ lõpetas Bast lause pühakuna ja irvitas salakavalalt.
Daria pööritas silmi meeste lapsikuse peale ja lausus: „Hea töö, Katherine, sa saatsid teisse silma kolm neist mässajatest. Mina ja Josh saime maiustamiseks mõlemad ühe ja Bast sai seitsmenda maha nottida.“
Noogutasin kramplikult. Ainus asi, mida ma hästi oskan on tapmine. Surnute verelõhn tungis mulle ninna ja pani mu pea valutama. Hingasin läbi suu sügavalt õhku sisse. Mu kurk kuivas ja nahk kiheles. Toas olid vaimud. Andsin Dariale märku, et lahkun korraks ruumist.
Kõndisin tuimalt õue ning hoidsid hinge kinni. Mu nina tundis ikka verelõhna ja silmade ees püsis mälestus verehoorast. Lisaks panid vaimud alati mu naha ebaloomulikult kihelema. Hingasin pahinal välja ja ahmisin kopsudesse värsket õhku.
Kobasin taskust suitsu ja tikkude järele. Tõmbasin tikule tule otsa ja süütasin suitsu. Puhusin leegi ära ja viskasin tiku maha. Suits tungis mulle suhu ja ninna ning rahustas mu segaduses meeli. Suitsetamine aitas unustada pilti verehoorast. Kompasin sõrmedega enda kaelal olevaid siledaid hammustus arme. Need ei olnud eriti vanad, kõige vanem vist aasta ja noorim, vaid mõned kuud tagasi saadud.
Toetasin nõrgalt vastu seina ja sulgesin silmad. Suitsetamine aitas unustada kõike, mida ma tahtsin. Ma lasin silme ette kerkida mälestustel, millele polnud ammu mõelnud ja mõtlesin nende üle. Avasin silmad taas ja nägin, et koni on lühikeseks põlenud.
„Kurat,“ pomisesin tusaselt ning kustutasin koni vastu seina. Pöörasin enda pilgu kõrvale ja nägin enda poole kõndivat Joshi. Josh jõudis paari sekundiga minuni ja haaras mu oma embusesse.
Embasin Joshi vastu ja nuuksatasin vaikselt.
„Millepärast sa ruumist lahkusid? Ära aja mulle, et sa ei talunud verd,“ sosistas Josh ja hoidis mind kindlalt oma embuses.
Hingasin sügavalt sisse. Josh teadis, et vajaduse korral suudan ma häid vabandusi mõelda, kuid olen si.tt valetaja. „Vaimud,“ kostsin vaikselt. See oli osaliselt tõde. Ma ei sallinud vaime, eriti neid kelle olin ära tapnud veel elavana.
„Sa oled si.tt valetaja,“ teatas Josh ja tõstis mu kiki varvukile. Ta suudles mind hellalt, kuid see kestis, vaid korraks. „Mis tegelikult juhtus?“
Pomisesin midagi Joshile märkamatult ja lõin pilgu maha. „Üks olend kelle tapsin – nõid, blond, lühike, naine – oli põhimõtteliselt samasugune nagu mina,“ ütlesin vaikselt ja raputasin pead. Näitasin Joshile oma pentagrammi märki, nagu oleksin ma arvanud, et ta on unustanud selle, et ma olen nõid. „Josh, see ohver oli verehoor. Tal olid kaelal mõned värskemad hammustused. See kõik pani mind ennast tundma närviliselt ja ma vajasin värsket õhku. Veri pani mul pea valutama.“
Josh noogutas mõistvalt. Ta haaras mu kiirelt enda käevangu ja sosistas: „Ole rahulik ma ei plaani sind hammustada, kuigi sa seda soovid.“
Surusin huuled pahaselt kokku. Ma võisin olla küll kuradima halb valetaja, aga siiski mul olid soovid, mis põrusid liigagi tihti läbi. Lasin Joshil end tagasi ruumi viia ja turtsatasin ükskõikselt. Daria oli laibad hun#!?!#sse vedanud koos Bastiga. Mõlemail oli ilme valus ja halva endeline.
„Meil on probleem,“ teatas Daria ja pistis oma telefoni taskusse.
Bast noogutas tõsiselt. „Pa.sk, mis pa.sk.“
Josh kratsis kukalt ja tähendas: „Daria leidis midagi, mis on ohtlik eelkõige meile, kuna meie avastasime selle.“
Kortsutasin arusaamatult kulmu. Vaatasin küsiva pilguga kõiki kolme. Daria tõi selja tagant välja väikse hõbedase asja ja viskas selle mulle. Püüdsin selle kohmakalt kinni ja silmitsesin hõbedast asja. See oli nii tuttav ning kummaline. „On see see, mis mina arvan?“ küsisin kaame näoga.
Daria noogutas kiirelt. „See toob meie grupile vanemate nõukogu kaela ja kohtu. Nii inimeste kui ka teiste olendite oma. Kurat küll pidid sa, selle leidma, Bast?“ Daria oli märgatavalt vihane ja närvis, nagu värske li.bu.
„Kuule pole minu teha, mida ma leian ja mida ma ei leia, Daria. Kuule rahune maha! Sa ei pea mööda tuba niimoodi käima,“ kähvas Bast ja trummeldas sõrmedega vastu seina.
Sulgesin silmad. See oli viga. Energia aheldas mind hõbedast asja külge ja mind kallati üle mälestustega. Need mälestused ei olnud minu omad. Mälestused olid näidend ja mina olin publik. Minu silme eest jooksid läbi Basti ja Joshi suurimad äpardused ning kavalamad mõrvad, Daria armuafäärid koguduse juhiga ja üldse kõige kiivamalt varjatud asjad.
Avasin silmad ja pillasin tardunult hõbedast asja maha. Mu keha täideti hetke jooksul tuhandete külmavärinatega ja ma jõllitasin külmalt põrandat. „Cognascente veritatis,“ sisistasin külmatooniga ja raputasin uskumatult pead.
Daria peatus ja kortsutas kulmu. „See kes teab tõde?“
„Jah. See kes teab tõde. Ma ei usu, et seda praegu puutusin.“ Sülitasin vihaselt maha. Ma olin nõid, jah. Mul olid ka omad ebausud. Cognascente veritatis on üks neist asjadest, mida ma ei puuduks surma suus ka , kui see mu elu päästaks. Legendid räägivad, et see on põrgust pärit ja räägib tõtt, mis lööb isegi vere sinist värvi. Need on vaid legendid, mis põhinevad tõel.
„Katherine, mina sinu asemel jookseksin siit elu eest minema ega vaataks tagasi. Kogudus on sellest asjast juba teada saanud ja meil pole ühtegi nõida, kes seda avada suudaks peale sinu. Katherine, kui sulle on elu armas, siis lahku,“ tähendas Daria ja vaatas Basti ning Joshi. Märkasin, et nende kõigi riided olid endiselt verised ja põrand koristamata. Neil oli tõsi taga.
Taganesin paar sammu ja heitsin kiire pilgu Joshile. Ta noogutas mulle nukralt.
„Lahku, Katherine, kui sa ei taha endale poomisnööri kaela siduda ja end oska tõmmata,“ sisistas Daria.
Pöörasin ennast ümber. „Kui silmus kord tehtud poomiseks, siis silmus sobib ka sinu kaela,“ pomisesin vihaselt ja jooksin minema.