Tea party. (25)

Mööda sügavuste rada liikusin täiesti tundmatud teed pidi edasi, lootes leida midagi, mis mind tagasi koju juhataks. Õues oli külma ulatumas kõrgetesse miinustesse ning jahe tuul tegi olukorra veel hullemaks. Nina salli peites ja käed taskutesse surudes, liikusin ma edasi, muutes igakorraga sammu sajandiku kiiremaks.

Polnud just kuigi palju aega möödas, kui mu kõrvu kostus täiesti ebatavline ja tundmatu heli. Mis seal ikka, mõtlesin tühjalt ning tegin täiesti mõtlematu pöörde hääle suunas. Läbi tiheda metsa kõndides jäi nii mõnigi puu oks minu teele ette, kriipides näole paar õrna märki. Kuid ma ei lasknud end sellest heidutada, vaid läksin kindlameelselt edasi.

Kõndinud veel veidi, ilmusin ma peaaegu, et täiesti tühja ja suure lageda platsi metsaservale. Saabastest tulnud lumekruding mind saatmas, kui ma edasi astusin, pilutasin ma kergelt silmi. Midagi sealt paistis, kuid ma polnud selles sugugi kindel.

Tuule puhang lükkas minu pruunid kiharad nöole, niiet vaatamine oli veel raskem. Kiiresti lükkasin ma juuksed näo eest ning jäin ettevaatlikult seisma. Seal oli midagi. Mida? Sel hetkel polnud mul õrna aimugi. Ainuke asi, mida ma teadsin oli see, et asi ei näinud sugugi loomulik.

Aeglaselt tõstsin ma jala, et teha veel üks samm, kuid mind peatas millegi või kellegi pilk. Kallutades pea õrnalt kõrvale, sai mu peas selgeks, et seal on keegi. Elusolend. Mu näole ilmus väike kergendusnaeratus, kui ma mõistsin, et mind võib tabada õnn tagasi koju jõuda. Kuid sama kiirelt, kui see tekkis, naeratus ka kadus. Ta võis olla ükskõik kes. Äkki on tegemist mõne metsas luurava sarimõrvariga? Või vägistajaga? Ainuke asi selle teada saamiseks oli edasi liikumine.

Seda ma ka tegin. Eirates täielikult kellegi pilku endal võtsin ma julguse kokku ning liikusin aeglaselt, kuid sujuvalt edasi. Aina lähedamale jõudes mõistsin ma, et asi ei saa ju sugugi hull olla. Mida lähemal ma olin, seda selgemini eristasin selle piirjooni.

Tegemist ei saanud olla vanema inimesega, kui 10. Ja kuldsed, roosa siidpaelaga kinni pandud kiharakesed näitasid fakti, et tegemist on tüdrukuga. Kuid see polnud veel kõik.

Kuigi oli tegemist südatalvega, oli tüdrukutirtsul seljas ainult üks õhuke oranžikat tooni suvekleit. Ja jalas armsad roosad papukesed. Kui ma olin piisavalt lähedal, võisin näha teda istumas toolil. Ning ees oli väike ümmargune lauake, mille taga ma väiksena koos oma nukkudega istusin. Ja seda sama tegigi ka tema. Ta ei olnud üksi.

Ümber laua olid kõiksugu mänguasju. Barbied, pehmed nukukesed, kaisumõmmid, hobusekesed, lehmakesed, koerakesed. Ja mida kõike veel. Laua peal asetses mängukann koos mängutassikestega. Teiselpool tüdrukut asetses täiesti tühi tool.

Plikatirtsu näole ilmus armas põselohkudega naeratus ning ta tervitas mind rõõmsalt. Veidi kõhklevalt sõnasin ma talle vastu: "Tere."
Tüdruk tõusis püsti ning võttis mu käest kinni, juhatades mu just sellele tühjale toolile. Olles täielikus segaduses, istusingi ma sellele. Mu peas keerlesid kõiksugu küsimused, kuid mitte ükski neist ei ilmunud minust välja.

Tirts lasi mu käest lahti ning keksles tagasi oma kohale. Ta võttis kannu ning valas kaks tassi täis nähtamatu teega. Ühe neist ulatas ta mulle ning teise võttis endale. Pisikeste näpukestega võttis ta tassi sangast ning 'jõi teed'. Seda sama tegin ka mina. Naeratus tüdruku näol laienes.
"Mida sa siin teed? Niiviisi üksi?" suutsin ma lõpuks endast välja lasta. Tüdruk ei vastanud midagi ning võttis kannu uuesti kätte, kallates uuesti meie mõlema tassid nähtamatu teega täis.

Ma proovisin uuesti. "Oled sa eksinud?" Plika laubale ilmus imepisike korts. Ta kummardus enda kõrval oleva roosa kotikese juurde ning avas selle, võttes välja mängutaldriku.

"Küpsist?" küsis ta, mis kõlas justkui jõulukellukese vaikne tilin. Ta tõstis taldriku minu ette ning jäi ootama. Ma naeratasin tänulikult ning näitasin, nagu ma võtaksin ühe küpsise ja hammustaksin seda.
Tüdruk naeratas taas. Ta tõusis lauast püsti ning hakkas pakkuma kõikidele mänguasjadele küpsiseid. Kui see oli tehtud, istus ta tagasi lauda.

Ma vaatasin arglikult tüdrukukest. "Kus su emme on?" küsisin vaikselt. Tüdruku nägu läks pisut kurvemaks.
"Ta kadus," vastas ta õnnetult.

Ma kahvatusin. "Ja sina jäid siia niiviisi üksi? Oh sin vaesekst," laususin vaikselt. Plikake ei öelnud midagi ning hammustas uuesti oma nähtamatust küpsisest. Ma tõusin püsti. "Tule, lähme siit minema," sõnasin, ulatades käe tüdruku poole.

Tirts raputas pead. "Ei, mina jään siia emmet tagasi ootama."
Ma vaatsin murelikult tüdrukut. Miski minus ütles, et see plikatirts ei lähegi siit minema. Et teda ei saagi siit minema. Selle peale hakkas süda minu sees valutama. Ma ei suutnud teda siia üksi jätta, kuid ma teadsin, et mul ei jäänud muud üle. Sellepärast, võttes kogu oma kindluse kokku, laususin: "Olgu peale. Mina igatahes lähen. Oli tore sinuga koos teed juua ja küpsiseid süüa."

Tüdruk naeratas säravalt ning lehvitas mulle hüvastijätuks. Ma neelatasin ning hakkasin minema liikuma. Veel enne, kui ma metsa läksin, vaatasin ma seljataha. Plika oli kadunud. Kuigi ma ei saanud millegist aru, läksin ma siiski minema, vaatamata seekord kordagi selja taha.

Segadus mu sees suurenes veelgi, kui seekord leidsin ma oma kodu ilma ühegi vaevata üles. Kuidas see võimalik sai olla? Ma olin kõndinud ainult ligikaudu kakskümmend minutit ning olingi kodus. Kuigi sinna kohta kõndisin ma tunde.

Sügavalt sisse hingates, astusin ma oma maja uksest sisse, kus keegi poleks nagu tähelegi pannud minu pikaajalist ära olekut. Ma liikusin kööki, võtsin külmkapist piima ja kapist helbed ning valasin need kaks ühte kaussi. Veel lusika omale leidnud, istusin ma laua taha, kus ma sööma hakkasin.

Minu ees seisis tänane ajaleht, mille esikaan mulle koheselt silma jäi. Jättes söömise korra sinnapaika, võtsin ma lehe kätte ning vaatasin pealkirja. "Ema ja tütar surid autoõnnetuses suure tuisu tõttu".
Ja selle pealkirja kõrval oli pilt. Pilt väikesest tüdrukust, kellel olid seljas õhuke oranžikat tooni suvekleit, roosad papukesed ning blondid kiharad, seotud kinni roosa paelakesega.

Leht minu käes ja lusikas minu teises käes kukkusid üheskoos põrandale.

Autori kommentaar »