Otsata lugu nr.2. (6)

Merka hakkas nutmisest joobununa kodu poole kõmpima.Ma suutsin talle vaid ammulisui järgi vahtida.Ma polnud kunagi teda sellisena näinud.Tema ei armunud kunagi.Tema ei kaotanud armastusi.Tema vaid lasi mul tema najal nutta,sest minuga oli neid lootusetuid meeldejäävaid nutmisi kohe küllalt.Nii see nohikutearmastus kord juba on,sina armud popi poissi,aga paramatult saad igakord haiget,aga armud ikka järgmine kord samamoodi.
Merka üks iseloomujooni on see,et ta laseb end mutta tampida.Ta ei võitle enda eest.Ta istub surmrahulikult seal poris ja teab,et pole mõtet proovidagi sealt püsti tõusta,vaid ootab lihtsalt kuni ta sodiks trambitakse.Mina aga väänlen poris niikaua ,kuni see mind sodiks plärtsatab,nagu tomati.Sellega tahan teile öelda,et Merka annab kergelt alla.
Ma oleksin pidanud talle järgi jooksma,nagu semudel ikka tavaks on,aga ma olin justkui naelutatud selle pingi külge.Kui Merka tagasi vaatamata puude taha kadus,suundusin ma automaatselt too kivimaja juurde.
Kivisein oli külm ja ma hakkasin millegi pärast mööda prügikaste turnima.See õnnestus mul kahtlaselt hästi.Ma ainult ronisin kottpimedas öös,hoolimata,et oleksin võinud 10 meetri kauguselt kukkuda mingisse rohelisse prügikasti.Hirm oli haihtunud.Oli vaid sund,mis käskis mul seda seina edasi ronida.Järsku nägin mingit oksele-ajavat vaatepilti mu silme eest virvendamas.See polnud kukkumine vastu asfalt-teed.See oli Lizzie,toole poisile kirglikke suudlusi saatmas.Nad olid nagu üksteise külge väänatud.See musta peaga poiss kuulis vist minu kolinat.Lizzie hakkas just natuke ülemäära kirglikuks minema.
Lizzie pani endal ühe äsja-lahti-võetud nööbi kinni.Ta jõllitas mind suu ammuli.