Teema: Järjejutud / Muu

Võõras identiteet #4 (0)

"MILA! MIKS SA OLED TELEFONI VÄLJA LÜLITANUD! Sul pole aimugi, mis siin juhtus!"
Ma hakkasin muretsema. Ema oli seda öelnud nutva ja kurva häälega. Ma helistasin ruttu oma emale, et teada saada, mis siis juhtus. Ta võttis vastu.
"MILA!"
"Ema! Mis juhtus?"
"Sa ei kujuta ettegi!"
"Mida?"
"Su isa sattus autoõnnetusse ja ta .. suri."
"MIDA? KUIDAS SEE JUHTUDA VÕIS?"
"Tütar, mul on peas samad mõtted. Mu kallis suri ja ma arvan, et seda tehti meelega!"
"Kes küll teeks nii?!?!?"
"Mina ei tea, aga ma pean nüüd lõpetama. Tsau!"
"EMA! EMA!" karjusin ma, aga ema oli juba kõne lõpetanud. Ma olin šokis. Kuidas küll Joseph reageerib?
"Joseph! Ma pean sulle midagi ütlema." ütlesin ma nutva ja kurva tooniga.
"Mis juhtus?" küsis Joseph pärivalt.
"Meie isa suri autoõnnetuses."
"MIDA?"
"Ma reageerisin samamoodi. "
Josephil hakkas paha. Ta oli minestamise äärel.
"See haigus tuleb .. jälle. Jälle!"
"Ei tule! Sa ei tohi nii öelda! Muidu see tulebki!"
Joseph kaotas teadvuse. Ma kutsusin kiirabi. Nad viisid ta kähku haiglasse.
Ma jäin koju, sest mulle öeldi, et ma ei saa kaasa tulla. Ma jäin hotelli ja nutsin. Sophia tuli rõdult tuppa ja küsis, et mis juhtus. Ma rääkisin siis talle kõik ära. Ta oli ka šokis nagu minagi.
"Tal tuleb vist jälle see haigus."
"See pole võimalik! Ta ei või!"
"Kahjuks ta jääbki. Tema hood hakkasid jälle. Ma juba tean neid suurepäraselt."
"Ärme mõtle sellest. Kui mõtleme, siis tulebki tal see haigus tagasi."
"Aga see haigus tulebki ju! Ma mäletan kõike väga hästi!"
Me istusime seal ja tundsime aina rohkem muret. Ma mõtlesin pidevalt, et mis minu vennaga toimub. Ma elasin teadmatuses, ma ei teadnud enam midagi.
"Me peame sõitma tagasi kodumaale! Seal saab ravi su vennale!"
"Ma tahaksin ka tagasi kodumaale. Me peame hankima piletid Eestisse tagasiminekuks."
Helistasime haiglasse ja leppisime kokku, et vend koos minu ja Sophiaga läheb tagasi kodumaale homme. Tal on vaja ravi.
Me pakkisime asjad kokku, ka Josephi asjad ja läksime magama.
Hommikul tegime voodi ära ja võtsime asjad ning läksime taksoga Josephile järele ja seejärel lennujaama.
"Ma ei tea, kas ma pean seda vastu. Ma ei suuda 8 tundi olla."
"Me sõidame koju. Sa pead vastu, vend."
Nüüd me ei mõelnudki muule, kui koju jõudmisele. Lend näis nii kohutavalt pikk, iga sekund vennale oli justkui katastroof. Samad asjalood olid Sophiaga. Ta muretses mu venna pärast väga ja aitas teda. Ta armastas teda tõeliselt, kuid mu vend seda ei märganud.
*Lend lõppes.
Meie lend oligi läbi. Läksime nii kiiresti haiglasse, kui saime.
Ta viidi siis palatisse ja teda hakati ravima. Arstid kinnitasid, et see jube haigus oli tagasi tulnud. See asjaolu kurvastas meid väga. Jälle peab minu vend Joseph seda kõike uuesti läbi elama. Ta saadeti koju puhkama. Teel koju oli kell viis päeval. Kuid siis, kui läksime üle maantee, sõitis üks auto Sophiale otsa. Me ehmatasime ja kutsusime kiirabi.
"Mila, kuula mind nüüd! Mängi mind, et saada raha sinu venna ravi jaoks. Ta ei tohi surra. Sa pead mind mängima kõigi ees. Keegi ei aima midagi!"
"Mida?"
"Kuulsid jah? Ma palun seda, ma palun. See on mulle väga oluline, et su vend saaks terveks. Siis ma saan rahu."
"Sa ei sure! SA EI SURE!"
"Ma tean, et ma suren. Tee seda, mida ma ütlesin!"
"Aga.."
Sophia hingas viimased hingetõmbed ja suri. Ma nutsin kõval häälel ja kõik kuulsid seda. See nädal on kui needus, kõigepealt isa surm, venna haiguse tagasi tulemine ja parima sõbranna surm. Ma ei tea, mis lihtsalt edasi saab. Ta tahab, et ma oleksin tema, et vennas saaks ravi jaoks raha ja ta saaks terveks.
"Ära tee seda! Ma enne suren, kui sa vangi lähed."
"Ma teen seda! Vend, ma pean! Ma täidan ta soovi, sest see on ka minu soov. Ma siis mängin teda."

Teavita ebasobivast sissekandest!